ASJA LUGU: Martha ja Delphin ligi sada aastat Tamme talu seinal (1)

Tamme talu elutuba on ligi sada aastat ehtinud kaks maali, mõlemal kujutatud uhkeid täispurjes laevu. Maalid tellis kunstnik Friedrich Tammikult eel­mise sajandi algul Luhtse randa maja ehitanud kapten Aleksander Riis.

LIGI SADA AASTAT SEINAL: “Laevad Martha ja Delphin on Tamme talu elutuba kaunistanud ligi sada aastat,” kinnitab meremees Jevgeni Pirsi.
AARE LAINE


Eesti reederitele kuulunud purjelaevadel Martha ja Delphin seilas merimees Aleksander Riis, nagu ta ennast ise nimetas, kaptenina enne Teist maailmasõda. Pärast sõda jätkas Kuressaare merekooli lõpetanud saarlane tüürimehe ja kaptenina Kanada läänerannikul Vancouveris elades.

Oma onu, ema venda, pole praegune Tamme talu perenaine Elle Pirsi, kelle lapsepõlv möödus Sassi (nii kutsusid kaptenit tema pere ja külarahvas) ehitatud majas, oma ihusilmaga näinud. Küll aga peab nii Elle pere kui ka Sassi teised sugulased kalliks aastakümneid merd sõitnud mehe mälestust.

Hoidnud ligi sada aastat

Originaalmaale ehk teisisõnu kaptenipilte on pererahvas hoidnud ligi sada aastat.

Kapten Riisi õetütre poeg Jevgeni Pirsi on samuti meremees, vanemmadrus parvlaeval Tõll. Just Jevgeni on see, kes alles mõni aasta tagasi hakkas oma ema kaptenist onu meresõitude vastu elavamat huvi tundma.

“Ema onu on sõitnud väga paljudel laevadel. Eelmise sajandi esimesel veerandil sõlmisid reederid laevapere liikmetega lepinguid mitte aastateks, vaid mõnikord ka üheks reisiks. Seega on ka Sass kas tüürimehena või kaptenina sõitnud mitmel alusel,” teab Jevgeni rääkida.

Delphinil sõitis Aleksander Riis kaptenina aastatel 1926–1927. Martha kaptenisillal seisis ta 1930. aastal. Tollal oli kaptenitel kombeks kunstnikelt maale ehk kaptenipilte tellida.

Merekultuuriga seonduv kunstitermin kaptenipilt on üle ilma tuntud termin, mis võib ilmselt esmalt eksitavalt silme ette tuua kaptenite portreed, kuid tegelikult tuntakse selle mõiste all kaptenite tellitud pilte oma nn leivalaevadest.

Kaptenipiltide traditsioon sai alguse XVIII sajandil Vahemere sadamalinnades ja levis tänu meremeestele kiiresti üle maailma. Kaptenipildid on ülirealistlikud meremaalid, millel olevad laevad on maalitud teatud distantsilt tüür- või pakpoordist vaadatuna kogu oma hiilguses. Tellija nõudmised olid sealjuures kõrged, laeva proportsioonid pidid olema õiged, kõik teki ja muud detailid omal kohal, taglase kujutamisel ei tohtinud vigu esineda.

Seega ei ole kaptenipildid üksnes ilusad mälestused, vaid ajaloolised piltdokumendid.

Kahe laeva originaalmaalid mereäärse Tamme talu seinal toovad meie silme ette osakese merekultuurist. Kaptenipiltidega seostub ühe kange 1897. aastal sündinud Saaremaa mehe elutöö ja -tee, mis sai alguse kodusaarel ja lõppes 40 aastat tagasi kaugel Vancouveris.

“Need pildid siin seinal on püsinud iga riigikorra ajal,” tunneb meremees Jevgeni heameelt, et tema vanaema pere ja ema koos oma vendade ja õega on suutnud hoida väärtusi, mis aitavad mõista meie esivanemate töid-tegemisi.

Kunstnik Friedrich Tammik oligi möödunud sajandi esimeses pooles Eestimaal üks produktiivsemaid kaptenipiltide autoreid. Tema maalitud on ka laevad Jaen Teär ja Tormilind.

Meremuuseumi kunstikogu väärtuslikumad maalid ongi kaptenipildid, kaptenite tellitud maalid oma laevadest külgvaates. Muuseumi kodulehelt saame teada, et neist tuntumad on R. Chapelli ja F. Tammiku tööd.

“Paar aastakümmet tagasi oli Endla teatris kaptenipiltide näitus. Käisin väljapanekut uudistamas. Tammiku tehtud pilte seal palju ei olnud. Minu vanavanemad on suutnud Tammiku kahte kunstiteost hoida ja mis samuti tähtis, oma kodus neid külalistele tutvustada, maalide saamisloost rääkida,” toonitab meremees Jevgeni.

Delphin ehitati Eestis

1921. aastal alustas Pärnu reeder Kristjan Jurnas ehk Pärnu Jõnn, nagu teda kutsuti, Audru jõe suudme lähedal kahemastilise purjeka ehitamist. Ehitusmeister oli tuntud saarlane Mihkel Himmist.

Pärnu Postimees (5.01.2012) on kirjutanud, et algaja reeder laskis vastu kõiki traditsioone laeva taglastada juba ehitusplatsil. Tavakohaselt tehakse seda pärast veeskamist.

“Kui laeva hakati vette vedama, sai esimese tööpäeva õhtuks laeva põhi küll märjaks, aga kiil oli merepõhjas kinni. Tööd taheti jätkata järgmisel päeval, kuid öösel puhkes torm ja laev kaldus ning hävisid nii mastid kui taglas. Jurnas sõitis Riiga ja tellis sealt laeva tõstmiseks ujuvkraana, kuid pidi selle mereõnnetuste vastu kindlustama. Ujuvkraana ei jõudnud veel Delphinit üles tõsta, kui järgmine maru päästja päästetava kõrvale uputas,” kirjutas Pärnu Postimees.

Delphin ja ujuvkraana tõsteti pärast avariid pinnale. Laev sai uued mastid, taglase ja abimootori ning hakkas 1924. aastal Soomest Taani metsamaterjali vedama.

Kaks aastat oli alus nn leivalaevaks Aleksander Riisile. 1927. aasta detsembris viibis saarlane Delphiniga Taani linnas Horsensis. Sealt postitas ta oma emale Marie Riisile postkaardi, andes teada, et jõuludeks koju ei jõua.

Sassi saadetud kirjad ja kaardid on Ellel kenasti tallele pandud. Need annavad ülevaate kapteni merereisidest.

“Arvan, et osa kirju on kaduma läinud. Pärast sõda minu ema oma venna kohta mingeid teateid ei saanud. Kirjavahetus algas aastaid hiljem. Onu tundis huvi, kuidas me elame. Küsis, kas tema istutatud kuusehekk ikka kaitseb maja meretuulte eest. Soovist Eestit külastada ei kirjutanud ta ridagi,” räägib Elle kirjavahetusest.

Pärnu Postimehes avaldatu põhjal elas Delphin oma ehitajast kauem. 1935. aasta algul müüs Jurnas Delphini Tallinnas registreeritud laevaseltsile, mille omanikud olid hiidlased J. Veski, F. Veski ja E. Eistrat. 1940 laev natsionaliseeriti, 1941 sattus sakslaste kätte ja kuni 1950. aastani kuulus Eesti riiklikule merelaevandusele, misjärel kustutati registrist.

Martha kapten oli Sass 1930. aastal. Teada on, et reeder Jurnas ostis neljamastilise kuunari 1929. aastal. Laev oli ehitatud Ameerika Ühendriikides 1905. aastal. Sada aastat tagasi, kui alus toodi Prantsusmaale Marseille´sse, sai “ameeriklasest” “eurooplane”. Peagi ostsid laeva eestlased K. Jurnas ja J. Pull, hiljem oli ainuomanik reeder Jurnas.

Lisaks ilusale maalile kuunar Marthast on Pirside koduarhiivis foto Martha laevaperest. Pilt on tehtud jaanipäeval aastal 1930 Kopenhaagenis. Ainus mees, kes on pildil ülikonnas ja kaabuga, on kapten Riis.

MARTHAGA KOPENHAAGENIS: Jaanipäev 1930. Kapten Aleksander Riis (keskel kaabuga) on laevaperega Taani pealinnas.
ERAKOGU

Järgmisel aastal vahetas kapten Riis laeva. Kahjuks sattus Martha 1937. aasta sügisel õnnetusse.

Bibliofiil Olaf Esna on Pärnu Postimehes kirjutanud, et laev pendeldas Arkona tuletorni ja Rootsi ranna vahet. 20. novembril ei kuulanud laev enam rooli, sest lained olid roolilaba küljest peksnud. Martha jooksis Sandhammareni juures randa, aga üsna õnnelikult, sest rand oli liivane ja lõhkus ainult vööri ära. Päästelaev sikutas kuus päeva laeva madalikult lahti ja pukseeris vesilastis laeva kahe päevaga Kopenhaagenisse.

Süü võttis omaks tollane kapten Henno Rattur. Omaaegsed lehed kirjutasid, et ta ei olevat kuulda võtnud reederi suuniseid ega hoidnud laeva tormivarjus. Laev lammutati talvel Kopenhaagenis
Elle ja Jevgeni Pirsi sõnul on ka kapten Aleksander Riis mitu mereõnnetust üle elanud. Siiski ei võtnud need juhtumid sitkelt saarlaselt merelemineku tahtmist.

Muide, eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel sisenesid Eesti alused ka N. Liidu sadamatesse. Kapten Riis on ühe kaardi postitanud 2. juulil 1933. aastal Leningradist, kirjutades, et alustavad sealt teekonda Kotkasse.

“Onu elutee lõppes 17. aprillil 1977 Vancouveri vanadekodus. Tal ei olnud peret, suri vanapoisina. Elu lõpuni pidas ta kalliks oma sünnimaad, aga siia ta ei soovinud nõukogude korra ajal tagasi tulla. Need mõned asjad, mis temast maha jäid, seovad meidki siin rannaäärses elupaigas maailmamerega, lühikesekasvulise suure kapteni mereteedega,” rõhutab Elle oma onust peamist, mida temast meenutada.

Print Friendly, PDF & Email