SAAME TUTTAVAKS: Päästjad ja nende lood (2)

“31. oktoobril kell 16.19 sai häirekeskus teate põlengust korstnas Lääne-Saare vallas Jõgela külas. Teataja sõnul oli korstnast kuulda praginat ja toas oli suitsu. Päästjate saabudes selgus, et tulekahju korstna- ja ahjuvahelises lõõris oli kustunud.” Sellised on napid teated, mis saabuvad ajalehetoimetusse päästekeskuselt. Millised on aga lood, kui need lahti rääkida, ja kes on need päästjad lugude taga?

HEAS SELTSKONNAS: Kuressaare komandos visatakse nalja ja samas toetatakse üksteist. Margus Lindmäe (vasakul) kinnitab lausa, et nii head töökeskkonda pole varem olnudki. Tom Tornil ja Kunnar Kurisel vastuväiteid pole.
MAANUS MASING


Mitu teed päästesse

“Pärast keskkooli oli kaks võimalust, kas Tallinna tehnikaülikool (TTÜ) või päästekool. Esialgu otsustasin TTÜ kasuks, aga seal ei meeldinud. Päästes oli onu ees ning läksingi üle. Õpe kestis aasta – pool sellest teooriaõpet ja pool aastat praktikat. Tulingi praktikale Kuressaarde ning nüüdseks on üheksa tööaastat seljataga,” räägib Kuressaare komando päästja Tom Torn.

Ta lisab, et kooli harjutusväljakul sai juba eelnevalt hea praktika alla. “Alguses oli väljakutsele minnes närv sees. See pole nüüdki täielikult kadunud, aga nüüd tead täpselt, mida tegema peab,” ütleb Torn.

Kuressaare päästekomando 19-aastase staažiga päästja Kunnar Kuris tegi eeltööd juba enne pritsumeheks saamist. “Noorelt tegelesin tuletõrjespordiga, kus tuli ette takistusriba jooksmisi ja muud sellist. Toona olin kolhoosis tööl ja Margus Lindmäe tuli mu juurde küsima, kas ma tuleks päästesse. Andsin kolhoosis avalduse sisse, aga nad üritasid mind kinni hoida, mille peale ütlesin, et võite ju mind kinni hoida küll, aga ma lähen ikka!” pajatab Kuris.

Kuigi kolhoosikarjäär sai sellega otsa, käis ta seal edaspidigi abis, kuigi põhitöökoht oli tal edaspidi vana depoo, mis asus toona samas kohas, kus praegune uus. “Ringiga olen jälle tagasi seal, kus kunagi alustasin,” naerab ta.

Toona sai päästesse tööle ka vastavat kooli läbimata ning väljaõpe käis kohapeal. “Eks ta nii oligi, et üks päev näidati, kus ja mis, ning järgmisel päeval sööstsime väljakutsele. Teadmised-oskused tulid praktika käigus. Praegu ei saa ilma Päästekooli paberita päästjakohast kõrgemale ja koolis käinutel on ka palk suurem, aga vahe pole siiski nii suur,” räägib Kuris. Kuigi ka teda püüti kooli ajada, pole ta oma sõnul selleks aega leidnud. Kui komandosse hakati otsima uusi liikmeid, käis ta selle idee välja oma pojale, kes rõõmuga nõus oli ning lõpetabki nüüd üsna pea päästekooli, et siis isa jälgedes päästja saabastesse astuda. “Kui ohutustehnikast kinni pidada, ei ole see tegelikult niivõrd ohtlik töö,” on Kuris poja tulevase elukutsega rahul.

Tinasüda ja kaine mõistus

“Kuigi koolis saab üsna korraliku baasi nii teoorias kui ka praktikas, ei valmista miski sind ette näiteks selleks, et pooduid alla võtta,” nendib Tom Torn.

Saaremaa Päästepiirkonna juhataja Margus Lindmäe, kes on enda tööstaaži jooksul näinud igasugu aegu, selgitab, et kunagi kuulus päästjate tööülesannete hulka ka õnnetustes hukkunud inimeste viimine surnukuuri ja nii puututi kokku ka poodutega. “Eks see nõuab teatud vaimset tugevust, aga pole asja, millega inimene ei harjuks. Mingi aeg tuli meil neid ka matma hakata, aga sellest tööst saime õnneks lahti,” räägib Lindmäe. Kaine mõistus ja emotsioonide väljalülitamine on päästja jaoks üks olulisemaid oskusi, et väljakutsel mitte päris “kivistuda” ja oma töö võimalikult efektiivselt ära teha. Kui poodu on Lindmäe sõnul üsna “vähenõudlik klient”, siis vastupidine lugu on nende inimestega, kes on liiklusõnnetuse käigus rauarisu sees kinni või seisavad abitult kõrval, kui lähedane on selles romus kinni. “Autos olevad inimesed võivad veel kisada, et ära lõhu ja lõika autot katki, või seisab kõrval ema, kelle laps on autos kinni. Võib-olla ta kisab ja sõimab nii kuis jaksab, aga tal on see õigus, sest inimesel on mõistuslik kiht kadunud,” ütleb Lindmäe.

Närvidemängu tuleb sageli ette. Kunnar Kuris meenutab, kuidas avastas kord, et alumise naabri korter põleb. Perenaisel oli rasv pannil põlema läinud. “Kutsusin päästjad küll, aga ise tegevusetult seista ka ei saa ning tõin neli inimest korterist välja,” meenutab Kuris aastatagust juhtumit. “Lõin ukse kinni ja tuli lämbus õnneks ära ning viga ka keegi ei saanud tänu sellele, et juhtusin õigel ajal nägema.”

Olgugi et pildid, mis päästjatele aeg-ajalt avanevad, võivad närvisüsteemile rängalt mõjuda, peab ühel hetkel kaastunde endas alla suruma ning edasiviivaks jõuks saab arusaam, et see on osa tööst.

“Esialgu on raske, sest tead, et igal inimesel on lähedased. Praegu võtan kõike sellena, mis see on – meie töö,” sõnab Tom Torn. Emotsionaalse distantsi hoidmise olulisust rõhutavad ka teised, kuigi vahel puudutavad juhtumid päästjatele südamelähedasi kohti ja inimesi.

Margus Lindmäe meenutab juhtumit, kui Pähkla bussipeatuse juures toimus kahe auto kokkupõrge, millesse sattusid tema tuttavad. “Tunnen neid ja olen nendega peolauas nalja visanud. Mul oli neist kahju, aga ma ei saanud midagi teha. Sel hetkel oli mu ainus mõte, et nad on vaja kiirabiautosse saada.”

Veel üks Lindmäele hinge jäänud juhtum oli ta vanaisa maja põleng, mille käigus möllas tuli tema lapsepõlve män­gumaal. “Näed juba vai­musilmas, kuidas kõik hävib, kuidas tuli mööda maja edasi ronib, ja siis hakkad tööd tegema. Raadiosaatjasse rääkimine oli natuke raske – suu kippus kuivama.”

Lindmäe meenutab ka juhtumit, mis äratas kaitseinstinkti. “Liiklusõnnetuses oli mees hukka saanud ja teadsin, et sellesama mehe poeg istub meie põhiauto roolis ja jõuab kohe kohale. Mõtlesin, mismoodi teda kaitsen. Kuidas seda hoopi leevendan? Aga tõsi on, et ma ei saagi midagi teha.”

Kunnar Kuris meenutab aga juhtumit, kus KEK-i majas levis kahtlane hais ja selgus, et ühel inimesel põleb korteris diivan. “See korteriomanik ise seisis ukse taga ja ma siis küsisin, kas sinu diivan põleb. Vastuseks tuli resoluutne ei.”

Juhtumeid on olnud igasuguseid – ise on ta näiteks kukkunud rinnuni kemmerguauku ning pärast ei tahetud teda eriti hea meelega enam autosse võtta. “Pesemine läks pärast lihtsalt natuke pikemaks,” naerab Kuris.

Kollektiiv kui tugisüsteem

Kui töö tehtud, autod puhtaks pestud ja vahendid kokku pandud, arutatakse järellainetusi sageli koos meeskonnaga hiljem kohvilaua taga. Visatakse mõni nali ja püütakse olukorda veidi leevendada.

Kuigi päästeametil on olemas ka leping nõustajatega, on Lindmäe sõnul mehed niisugused, et löövad rusikaga vastu rinda ja suruvad oma pinged alla. “Ühe korra oleme grupile nõustamise võtnud, aga tõeline tühjaksrääkimine toimub enamasti omavahel,” nendib Lindmäe.

Nõustamine tuli teemaks seoses Kõrkvere kandis juhtunud õnnetusega, kus poiss sattus paadiga üksi merele ning kukkus vette. Orissaare päästjatel oli igasugu vidinaid ja vahendeid, aga ainsat asja, mis sel hetkel vaja, neil sellel ajal polnud -paati. „See abituse tunne ja järellainena tulnud halvakspanu, kus Päästeametit saamatuks tembeldati, mõjus inimesele raskelt. Meil võivad süsteemis küll probleemid ning vead olla, kuid lõppkokkuvõtteks võtab siiski inimene seda kui iseenda saamatust,“ sõnab Lindmäe. Tema sõnul on positiivne vähemalt see, et tulekahjusid on jäänud vähemaks, eriti elamutes. Seda suuresti tänu suitsuanduritele ning sellele, et iga päästja teeb ennetustööd ja hoiab seeläbi õnnetusi ära.

Lindmäe ütleb, et suure “verevahetuse” käigus lisandunud uued päästjad toovad kollektiivi justkui värsket õhku. “Mulle meeldib väga see õhkkond. Visatakse nalja ja samas toetatakse üksteist ning ma ütleks lausa, et meil pole varem nii head töökeskkonda olnud. Kuigi nokkimist on alati, on meie värk siin läinud ikka väga heaks,” nendib Margus Lindmäe.

Olgugi et päästja palgaga lõuna ajal päästemajas kaaviari ei söö, leiavad mehed sageli aega, et teha väljaspool põhitööd ka muud tööd. “Graafik on üsna hea – 24 tundi tööl ja kolm päeva vaba –, seega jääb aega ka muudeks tegevusteks,” ütleb Torn, kel oma sõnul lõviosa vabast ajast kulub maja ehitamisele. “Võrkpalli mängin ka,” poetab ta. Kuigi pärast toimekat ööd tasub Lindmäe sõnul hommikul ikkagi “ära kustuda”, ei pea Torn ega Kuris logelemisest lugu. “Ma käin näiteks jahil, teen põllutöid ja keeran traktorirooli, kodus aitan vanemaid. Igal pool leidub vanemaid inimesi, kel on abi tarvis, ning vahepeal kutsutakse näiteks kasvõi külakoosolekule ennetusest rääkima ja demonstreerima, mismoodi üks harilik rasvapõleng käib, kui pannile vett visata,” räägib Kunnar Kuris.

Kui töövahetuse sisse jääb väljaõppe ja koolitusharjutuste kõrvalt vaba aega, käiakse jõusaalis, tehakse süüa ning loetakse uudiseid. Siiski on mõlemad mehed alati valmis osalema spordivõistlustel või üritustel, kui neilt seda palutakse.

“Pikapeale on selgunud, et need kaks härrat ei oska väga hästi ei öelda,” muigab Margus Lindmäe. “Siiski on kõigel oma mõistlikud piirid ja arusaadav, kui vahepeal ei saagi abis olla, aga Tomi ja Kunnariga on nii, et kui oled neile mõnel üritusel andnud korraldada mingi valdkonna, võid selle ise ära unustada, sest tead, et sellega on korras. Tom on alati spordivõistlustel käpp. Ja organiseerimisel on need kaks alati valmis ega hakka otsima vabandusi, vaid lahendusi,” tunnustab Lindmäe punastavat Torni ja Kurist.

Ennast Margus Lindmäe üle ei tähtsusta. “Ma ei ole vajalik eduka päästetöö läbiviimiseks ja minu ametikoha kadumisest ei kaota inimene midagi. Kui aga paar päästjat peaks kaduma, kannatab inimene sellest palju rohkem,” räägib ta.

Võrdluseks toob ta näite laudadest tehtud põrandast. Selgitab, et selle all on talad, mille toel kogu krempel püsib, ja märgib, et niisugused mehed nagu Kuris ja Torn ongi näited sellest, mille toel kõik püsti püsib. “Nemad ja teised päästjad ongi meie talad!”

Print Friendly, PDF & Email