Hinged meie kõrval (1)

“Hingede ajast ja lahkunutest rääkides ei tohiks me tähelepanuta jätta elavaid hingi meie ümber,” leiab sihtasutuse Kadunud juhatuse esimees, Saaremaal elav Aare Rüütel.

Eesti rahva jaoks on hingede aeg tähendanud aega, mil austati ja oodati koju käima surnud esivanemate hingesid. Enne 14. sajandit oli mihklipäevast jõuludeni aeg, kui neljapäeva õhtuti võeti kodudes hingi vastu, neile pandi valmis toitu ja enne südaööd saadeti nad ära. Lastele öeldi: “Kuss, ärge segage, las nad söövad!” Hingesid oodati, ei kardetud.

Täna on hingedepäev, aeg, mil mõtleme nende inimeste peale, kes on meiega siin elus kõrvuti käinud ja teistele teedele läinud. Minu jaoks tähendab hingede aeg eelkõige aega mõtiskleda ja olla tänulik. Tänulik selle eest, et olen ise elus ning mul on võimalus teha midagi head ja õiget.

Olen usklik inimene. See annab elule teise mõtte, teise vaate, teise ajalise dimensiooni. On tähtis, mida iga oma päeva ja iga tunniga teed, mida iga oma sõnaga ütled, mida toob kaasa iga sinu tegu või tegemata jätmine.

Kadunud inimeste otsimine on oluline ja vajalik töö. See, kui hulk võõraid inimesi tuleb kokku, panustab otsingutesse oma aega ja oskusi, peegeldab meie kogukonna suhtumist.

Lootus jääb alati

Sel sügisel on meediasse jõudnud ridamisi lugusid kadunuks jäänud inimestest ja nende otsingutest. Inimesi kaob igal aastaajal, tänavune sügis ei ole selles osas mingi erand.

Mida madalam temperatuur, seda väiksem on inimese elulootus, kui temaga midagi looduses juhtub. Seetõttu võib traagilise lõpuga kadumisjuhtumeid külmal ajal ette tulla rohkem. Talv on veelgi raskem aeg – kui keegi ööseks õue jääb, on tal keeruline hommikuni elus püsida.

Võrumaal kadunuks jäänud Markkust otsime juba kaks aastat. Otsime siis, kui looduses olud muutuvad ja maa peal on võimalik mingeid jälgi märgata, ning enne lume tulekut läheme taas otsima. Sama teeme kevadel pärast lume sulamist, enne, kui loodus jälle rohetama hakkab. Enne otsinguid lõpetada ei saa, kui kadunud inimene on leitud.

See ei kehti ainult Markkuse kohta – nii tuleks otsida kõiki siiani leidmata inimesi. Paralleelselt politsei uurimistööga peaksid käima ka otsingud maastikul. Oleks meie ressurss vaid suurem, suudaksime rohkem.

Täna on meie vabatahtlikud teist päeva abis Pärnu politseil – aitavad otsida ööl vastu pühapäeva pärast ööklubist väljumist kadunuks jäänud Johannest. Sellele küsimusele, mis temaga juhtuda võis, ei tea me praegu ühtki vastust. Otsida tuleb noormeest aga seni, kuni ta üles leitakse.

Sama käib ka Kihelkonna vallas elanud 10-aastase Tambeti kohta, kes jäi teadmata kadunuks 13 aasta eest. See, et tema kadumisest on nii kaua möödas, ei tähenda, et peaksime ta otsimise lõpetama.

Pärast seda, kui mullu oktoobris Tambeti otsimisest kirjutasin (“Keegi ei tõuse otse taevasse”, SH, 22.10.2016), võtsid minuga ühendust inimesed, kel oli poisi ja tema kadumise kohta midagi öelda. Paraku polnud see info selline, mis aidanuks otsingutega edasi liikuda.

Samas ei tasu lootust jätta – kui Tambetit taas mainime, temast taas kirjutame, võib ühel hetkel tulla see õige telefonikõne. Inimeselt, kes tõepoolest midagi teab ja julgeb lõpuks ühendust võtta. Siis tuleb otsingutes ka läbimurre. Lootus selleks jääb alati.

Elavad hinged me kõrval

Alanud hingede ajal kutsun kõiki üles pöörama rohkem tähelepanu elavatele hingedele, inimestele meie kõrval. Ka võõrastele inimestele, võõrastele hingedele, kes meist tänaval mööduvad.

Kui märkame tormisel või tuisusel õhtul või ööl üksi kõndivat ja tuikuvat inimest, astugem ta juurde ja küsigem, on tal abi tarvis. Ei möödu temast ükskõikselt isegi siis, kui ta ei näi just kaine. Kui sellele hingele just sel hetkel tähelepanu pöörame – mine tea, ehk hoiame ta siin ilmas veel pikaks ajaks elus.

Print Friendly, PDF & Email