GENIAALSUSEST JA LOLLUSEST: Hiidlastele ja emand Palole ja teistele, kellele (teadagi) vaja

Erki Aavik

Kas te teate, kus asub Viirelaid? Kunagi oli muhulastel selline salmgi: “Kesse-, Viire- Võidja laid silma paistvad sedamaid…” See oli siis mandrilt Muhusse sõitjate laul.

Aga jah, Viirelaid – see on ainuke tõsisem takistus Liivi lahest Moonsundi ehk Väinamerre ehk esialgu Muhu väina ehk Suurde väina sõitjate mereteel. Varem tunti seda muudes keeltes pigem nimega Paternoster, ka Pater Noster ehk – Meie Isa. Sellel nimel on mitu pärimust, üks neist räägib, et meremehed olla pärast Väinamerest elu ja tervise ning terve alusega väljasaamist lugenud kergendunult ja tänulikult meieisapalvet.

Nüüd on ajad ja asjad muutunud ning palve tuleb lugeda Väinamerre sisenedes ning mõeldes Hiiumaa ja meie lõunapoolsete saarte ühendusele ehk praamidele. Et ehk on meie kõigevägevam Isa siiski nii armuline ega karista meid, saarlasi, olgu ükskõik millise saare pealt, emand Palo ja kõvasti kinni makstud riigiametnike pattude eest. Üks viletsamaid pattudest on edevus ja kõrkus ning just kõrkuse ja suurelisuse tõttu ju praamimured ühtäkki üles kohusid.

Noh, kirujaid on niigi, vähe aga neid, kes pakuks lahendusi, olgu milliseid tahes. Järgnevalt üks mitmekülgne lahendus, mis innustet hiidlaste hiljutisest hilinemisest praamiga mandrile sõitmisel.

Sügaval vene ajal oli küllap lastele mõeldes toodetud üht kõvast plastikust taskumängu, “15” oligi vist mängu nimi. Kõhnas karbikeses, nii kümme korda kümme senti suures oli sisemus mõtteliselt 16-ks jaotatud ning seal neljas rivis ja neljas tulbas 15 nummerdatud mänguklotsi.

Mängija ülesanne oli klotsid õigesse numbrilisse järjekorda nihutada, nii et neid karbist vahepeal välja ei tõsteta, kasutades manööverpinnana vaid ühe klotsi jagu tühja ruumi. Oli selline Rubiku kuubiku lihtsustatud variant ja täiskasvanute hulgas kah väga populaarne.

Vaat kui nüüd praamireeder telliks terve jao seda mängu, siis oleks tulemus – kas just lahendus? – mitmekihiline. Kui hiidlaste susla jälle ühel või teisel põhjusel Rukki- ja Odrarahu vahel peab hulpima, siis jagataks mängud reisijaile pihku ning lust ja võistlused alaku! Emand Palole ja teistele asjaosalistele tuleb aga juba proovipartiist soetada isiklikud eksemplarid. Kui nad neid klotse nihutavad ja mõni valitsusasutusi teenindav konsultatsioonifirma neile seose ära seletab, siis ehk ei ole järgmistel rahva jaoks tähtsatel ettevõtmistel pidevalt nii suuri tõrkeid, või kui on, siis vähemalt mitte igilollidel põhjustel. 15 klotsi 16 kohal ümber paigutades võib ametnikele ja emand Palole pähe sähvatada… Oh, ei tea kartagi, mis kõik! Aga hea õnne korral nii see, et pole vaja parandada, kui katki pole (või ehk: pole vaja sügada, kui ei sügele!), kui ka mõte oma ala asjatundjatega nõu pidamisest – enne, kui kirves puusse lüüakse.

P. S. Venemaa väikelinnades on neid mänge veel ikka saada!

Erki Aavik

Print Friendly, PDF & Email