KRISTINAGA ELUST ENESEST: Tühi pang teeb kõige valjemat häält

Kui väiksena kooli poole tammusin jäi teele üks maja, mille hoovist tihti verdtarretavat haukumist kostis. Kujutasin ette, et aia taga pesitseb tõeline elukas, ning mõtlesin vaikselt sellele, kuhu võssa pageda, kui see monstrum peaks välja pääsema.

Aastaid hiljem viisin hääle näoga kokku ja kohtusin selle pisikese terroristiga, kes lahtise värava juures ringi hüples. Selgus, et tegemist oli kahjutu ja päris armsakese krantsiga. Esmakohtumisel passisin teda väikese imestusega ja mu juhmist pilgust ebamugavust tundev koerake tõmbas viimaks saba jalge vahele ning lidus tagasihoidlikult oma hoovimajakese poole.

Niisugune kotkast varblaseks efekt ei kehti ainult aiataguste koerte puhul. Internetimaailma mõjudest on küll räägitud söögi alla ja söögi peale, aga lisaks kõigele räägitule muudab ekraani taga saavutatud anonüümsus paljud inimesed ropendavateks misantroopideks. Otsustasin järjest lahvatanud skandaalide valguses natuke kommentaare sirvida, et näha, mida inimesed ahistamistest ja muust arvavad. See pole mõni uus nähtus, et anonüümsed (aga mitte ainult) netikommentaatorid toituvad internetis kõvatamisest. On neid, kes arutlevad ja serveerivad oma arvamust erudeeritud viisil, kuid mida hakkaksime peale ilma nendeta, kes soovitavad kõigil ilma pikema selgituseta aeglaselt ja piinarikkalt maha kärvata?

Mõni kommentaar oli lausa niivõrd rõlgelt geniaalne, et mul tekkis tahtmine autorilt otse küsida, mismoodi ta sellise kunstilise ilguse peale tuli. Aga ma ei saa. Sest kunstiline ilgus on kirja pandud anonüümselt. Tõeline kullavara tulebki enamasti nimetult või pseudonüümiga ning kuigi inimene võib oma kommentaari geniaalsuse üle ääretult uhke olla, ei saa keegi tulla tema kätt suruma ja vapustava ärapanemise eest õnnitlema. Seega on rõõm küll üürike, aga vähemalt tõeline.

Anonüümsuse loodud vari võib teha vapustavaid asju. See, et inimesed enda öeldut ei taha oma nime ja näoga seostada, ei tulnud loomulikult lagedale ainult arvutite ajastuga, aga nüüd saab oma kibestumuse välja elada palju lihtsamalt ja kiiremini. Löö lahti mõni uudis või postitus, kommenteeri “Rõve moll” ja ongi kena olla. Kellegi teise mahategemine oleks nagu narkootikum, mis annab hetkeks räige joovastuse, kuid päädib siis reaalsuselaksuga. Vingumine ei teinud sind targemaks ega ilusamaks, rikkamaks ega isegi mitte vaesemaks (kui, siis ainult vaimu poolest). Kellegi teise vigade kallal ilkumine ei muutnud sind täiuslikkuse ja moraali kehastuseks.

Huvitav oleks teada, kuidas see maastik muutuks, kui sõna saaksid vaid registreerunud autentsed kasutajad. Või hoidku jumal – kui kommentaator peaks olema silmitsi selle inimesega, keda ta oma verbaalse kõhulahtisusega kostitanud on. Kui kriitika on argumenteeritud, poleks ilmselt probleemi. Samuti ei ole keelatud midagi arvata ja selle pinnal arutleda. Kellegi põhimõtteline mahategemine ja sõimamine on küll vapustav meelelahutus, kuid seab minu jaoks küll tugevalt küsimuse alla inimese rahulolu omaenda eluga.

Print Friendly, PDF & Email