VASTUKAJA: Välk ja Pauk elavad ketikoertena varjupaigas (4)

 “Välk ja Pauk elavad ketikoertena varjupaigas” SH 21.10

Ainult armastusest ei piisa. Oleks aus, kui lugejad saaksid teada põhjused, miks otsustasin Välgu ja Paugu Tartu koduta loomade varjupaika anda, nii oleks aus. Ma arvan, et peab kajastama ka neid juhtumeid, kus lemmiklooma eest hoolitsemisel ei olda edukas. Muidu jääb mulje, et loomade eest hoolitsemiseks piisab ainult armastusest. Kahjuks läks minul teisiti.

Kolisin koos laste ja koertega vanaema juurde. Vanaisa suri. Meie elu muutus päris hulluks. Ma ei suutnud ehitada koerakindlat aeda. Koerad hüppasid üle aia või kaevasid end selle alt läbi.

Mu vanaemal on Parkinsoni tõbi. Pidevalt oli oht, et koerad jooksevad ta jalust maha.

Hoidsin poisse enamiku ajast kinni. Nende elamistingimused muutusid lõpuks selliseks, nagu need olid päriskodus.

Mul oli koertest seepärast kohutavalt kahju. Mul endal tekkis ärevushäire, sest kartsin kogu aeg, et nad pääsevad tänavale ja ründavad mõnd jalgratturit või jooksjat. Või käivad teiste küla koertega kiskumas.

Mõnda aega hoidsin Välku ja Pauku koertehoius. Siis otsustasin, et nii jätkata ei saa, ja viisin nad varjupaika. Mul endal on neist kohutavalt kahju. Arvasin, et mina küll midagi niisugust ei tee! Ja ikkagi tegin.

Nüüd olen interneti vahendusel saanud päris palju tagasisidet, et nagunii nad tegid koerust ja sellepärast ära antigi.

Ma ei teinud seda üksnes lõhutud asjade pärast. Meie pere ei kohanenud uue situatsiooniga ja asjad ei loksunud paika, vaid kõik võimendus. Rääkisin oma loo ära ka varjupaigas.

Ma ei saanud nende koertega hakkama. Hindasin end üle. Arvasin, et lihtsalt armastusest piisab.

J.T. Tartust (nimi on toimetusele teada)

 

Print Friendly, PDF & Email