Kärla kauplus on Helle Grahvi esimene ja ainus töökoht (5)

Tänavune aasta on Saaremaa tarbijate ühistu Kärla poe juhatajale Helle Grahvile tähendusrikas. Märtsis tähistas ta oma esimest juubelit, kaupluses leti taga, ladudes ja riiulite vahel on ta töötanud aga 30 aastat.

30 AASTAT KAUPLUSES: Tänavu täitus Coopi Kärla poe juhatajal Helle Grahvil 30. aastaring kaubanduses.
MAANUS MASING


Kärla pood on selle energilise pereema, kes aktiivselt ka rahvamaja taidlusringides kaasa lööb, esimene ja ainus töökoht. Viimased paar aastakümmet on ta olnud A ja O nime kandva kaupluse juhataja rollis.

Kihelkonna mail Veerel sündinud ja kasvanud Helle omandas esimesed kaubandusalased teadmised ja kogemused toonases Kingissepa 2. keskkoolis kaubandusklassis õppides. “Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksin edasi õppima Tallinna kaubandustehnikumi. Selle kooli lõpetasin 1987. aastal ja tulin tagasi Saaremaale. Töökoha sain Kärla poes ja siia olen jäänud,” rääkis Helle Grahv.

Märksõna oli “defitsiit”

Millega Kärla siis Kihelkonna tüdruku toona ära võlus? Helle sõnul hakkas see paik talle kohe meeldima. “Siin on ilus loodus ja toredad inimesed. Poes on naised kõik hakkajad ja vastutulelikud. Siia tulles sain kohe korteri. Nüüdseks oleme Kõrkkülas maja valmis ehitanud,” rääkis kolme lapse ema Helle.

Tööd kaubanduses peab Helle põnevaks. “Viimastel aastatel on kaubanduses toimunud suured muutused. Alustasime arvelauaga, nüüd on peamine töövahend arvuti. Paberit ja pliiatsit polegi enam peaaegu tarvis,” toonitas poe juhataja.

Meenutades poes töötamise algusaastaid, mainis Helle kõigepealt esmaste toiduainete ja tarbekaupade nappust. Sõna “defitsiit” oli siis igapäevaselt kasutusel nii müüjate kui ka ostjate keelepruugis. Ei jätkunud isegi Saaremaal Varma õlletööstuses pruulitud kesvamärjukest.

“Mehed olid välja uurinud, millal õlleauto Varmast välja sõidab. Mõned autoomanikud sõitsid lausa õlut vedava veoki järel ja kui õlu poodi jõudis, osteti see hoobilt ära, läks nagu kerisele,” maalis Helle tollest ajast värvika pildi.

Staažika müüja sõnul olid inimesed sellega harjunud. Kes defitsiitsele kaubale jaole jõudis, oli õnnelik, kes ilma jäi, pidi sellega leppima. Inimesed olid sabas leplikud. Järjekorrad olid pikad. Kaubakogusedki olid limiteeritud. Eriti tunti puudust lihast.

Helle mäletab ka talongiaega. Teatud kaupade ostmiseks anti elanikele talongid. Vanemad inimesed mäletavad kõige rohkem ehk alkoholitalonge. Viina ja muud kangemat kraami ostsid siis needki, kes tavaliselt alkoholist ei hoolinud.

Vana pood hävis tules

“See oli kohutav. Mina seda põlengut otseselt ei näinud. Elasin kaugemal. Kui hommikul kohale jõudsin, oli maja hävinud. Peavarju saime vanas kultuurimajas,” tuletas Helle Grahv traagilist sündmust meelde.

Kolm aastakümmet tagasi alustas Helle oma tööelu Kärla tööstuskaupade kaupluses. “Sel ajal oli siin kaks poodi, toidukaupade ja tööstuse pool. Hiljem läksid need kokku. Praegu on meil ilus ja avar pood. Koos minuga töötab siin kuus inimest. Meil on kokkuhoidev kollektiiv,” rõõmustas juhataja.

Müüjaamet pole teadagi kergete killast – pikad tööpäevad, pidevalt jalgadel, tõstmistki on parasjagu. Kas see on tervisele mõjunud?

30 aastat seda tööd teinud Helle ütles, et Kärla poes töötavad vormis naised. Tervise üle pole keegi eriti kurtnud. Veel mainis juhataja, et tema pole kõige staažikam. “Kui ma siia tööle tulin, oli Liana Mägi ees. Eks oleme siin koos oma rõõmud ja muredki üle elanud,” rõhutas Helle.

Kuidagi ei saa rääkimata jätta Helle harrastusest, millega ta aastaid tegelenud on. See on rahvatants. “Rahvatantsuga olen tegelenud niikaua, kui siin elanud olen. Eriti hea tunne on nüüd uude rahvamajja minna. Tantsin naisrühmas Kadaka Mari. Hiljaaegu käisime Paunvere väljanäitusel esinemas ja sealsel naisrühmal külas. 28. oktoobril tuleb rahvamajas naisrühma sünnipäevapidu, “ andis Helle teada.

Print Friendly, PDF & Email