ASJA LUGU: Jaan Tätte sai piibu kingituseks Betti Alverilt

Poetess Betti Alver kinkis oma esimese abikaasa Heiti Talviku piibu Jaan Tättele enam kui 30 aastat tagasi, kui tulevane näitleja, kirjanik, muusik ja maailmarändur oli alles tudeng.

MEES KITARRI JA PIIBUGA: Kitarri käes hoidvat Jaani on publik rohkem näinud. Vähesed teavad aga, et Tättel on Betti Alveri kingitud piip.
LEMBIT MICHELSON



Veel kuu aega tagasi puugihammustuse tõttu haigevoodisse sattunud Jaan Tätte on taas täis elujõudu ning jõudnud juba Vilsandilt ette võtta meritsi reisi Ruhnu ja tagasi ning on meelsasti nõus Alveri piibulugu rääkima.

“Betti Alveri kunagine abikaasa Heiti Talvik oli minu suur iidol. Teadsin tema luuletusi peast, olin Talviku luulet ka viisistanud. Õppisin tollal lavakunstikateedris. Kursusekaaslase Maria Avdjuškoga, kellele meeldis väga Betti Alveri looming, tekkis meil mõte, et teeme nende elulugudest näitemängu. Merle Karusoo oli juhendajaks,” meenutab Tätte.

Ta räägib, et Alver olevat kogu nõukogude aja elanud pooleldi eraku elu. Tudengitel ja nende juhendajal oli kindel soov Alverile külla minna, et saada poetessilt oma mõtetele tuge.

Jaani sõnul käisid nad Alveri kodus kaks korda. “Lugesime ja laulsime talle ning uurisime fakte nii tema kui ka Heiti Talviku eluloost. Enne meie lahkumist – olime juba välisuksel – vaatas Betti Alver mulle sügavalt silma ja ütles: “Oodake, käin korra ära.”,” tuletab Jaan Tätte mitmekümne aasta tagust lugu meelde.

Tagasi tulles olnud Alver kavala näoga, ise hoidis kätt selja taga. Noortele öelnud ta, et asi, mis tal käes, on tema kodus kogu elu vedelenud öökapi peal, aeg-ajalt sealt ka maha kukkunud. Seejärel palunud ta külalistel ära arvata, mida ta selja taga peidab.

“Me loomulikult ei arvanud ära ja siis ta näitas seda, öeldes, et see on Heiti Talviku piip. Alver ulatas selle mulle ja ütles, et tõmmake seda piipu, see toob õnne. Ta ei teadnud, et olen täiskarsklane,” räägib Tätte.

Ja mida kõike on inimene õnne nimel valmis tegema: Jaan õppis suitsetama, õigemini piipu tõmbama. Ta ongi õnnelik inimene, kes on leidnud oma õnnesaare Vilsandi, vaba loomingulise inimese töörütmi, armastava abikaasa Margiti, kellega on nad nüüd ka õnnelikud vanavanemad.

Jaan tegi Alverile üllatuse

Miks Betti Alver piibu just Jaan Tättele kinkis, ei oska kingi saaja seletada. Õnneks on Jõgeva ajakirjanik Riina Mägi sellest juba 11 aastat tagasi ajalehes Vooremaa kirjutanud. Tõsi, see lugu on õpetaja Irene Leisnerist, luuletaja sõbrannast, kes siis omakorda kuulsat poetessi iseloomustab.

Irene Leisner oli korduvalt kogenud, et Betti Alveri esimese hooga öeldud “ei” võis mõnel puhul pärast järelmõtlemist “jaaks” muutuda. Sama juhtus siis, kui Leisner palus Alveril vastu võtta oma endise õpilase Maria Avdjuško ja tema toonase lavakunstikateedri õpingukaaslase Jaan Tätte. Avdjuškol ja Tättel oli valmimas luulekava Betti Alveri ja Heiti Talviku loomingust.

“Esimese hooga ütles ta ei, aga järgmisel päeval helistas ja küsis, et kus nad siis on,” meenutas Leisner. “Helistasin siis omakorda Mariale ja ütlesin, et tulgu nii ruttu, kui saavad. Kui Betti juurde jõudsime, pani ta Jaani istuma traditsioonilisele lemmikkülalise kohale, oma paremale käele, vasaku kõrvaga kuulis ta nimelt halvemini. Maria istus diivanil ja värises. Siis võttis Jaan kitarri välja ja hakkas Talviku tekste mitte lugema, vaid laulma. Betti oli lummatud. Ta polnud iialgi arvanud, et Talviku luulet ka nii esitada võib. Tänutäheks kinkis ta Tättele Talviku piibu. Marial oma etteasteks aega ei jäänudki. Meeskülalised meeldinud Alverile üldse rohkem kui naised.”

Oma iidolile kuulunud piipu hoiab Jaan sahtlinurgas. Väga harva võtab ta selle sealt välja, topib head tubakat täis, süütab aromaatse kraami põlema ja proovib, on’s kõik ikka nagu muiste.

Iga algus on raske. Nii võib ka Tätte piibutõmbamise kohta öelda. Tõele au andes ei tundnud Jaan alguses piibu tõmbamisest mingit mõnu. “Nõukaajal polnud ju head tubakat. Toppisin mingit põhku sinna sisse. Küll oli vastik alguses, aga harjusin ära,” pajatab Jaan.

“Miks on piibu vars kraapsusid täis?” küsib Tätte ja vastab ise, et need on kõik Heiti Talviku hambajäljed, nagu Betti Alver rääkis.

Talviku kasepuust piip on Jaan Tättele nagu talisman. Kokku on Jaanil 15 piipu. Kogujaks ta ennast ei pea, aga aastate jooksul on neid nii palju saanud.

Piip ka rootslastelt kingiks

Ühe huvitava piibu saamise loo avaldas 1998. aasta septembris ka Postimees. Enamiku suvesid Vilsandi saarel elanud näitleja Jaan Tätte on saanud nii vene-, taani- kui ka eestikeelset pudeliposti. Tookord Tätte saare püsielanik veel ei olnud.

KUNSTNIKU LOOMING: Ühte piipu Tätte kogust on maalinud ka kunstnik Mati Kütt.

“Enamasti on purjus kamp laeva pealt visanud peldikupaberile kirjutatud kirja,” rääkis Tätte tookord. “Aga Vesiloo saarele tuli kord tõsine kiri, millest lapsed, õde ja vend, palusid teatada.” Jaan palus vastuses talle välismaalt piip saata.

“Oli just see aeg, kui hakkasin piipu proovima. Eestimaalt polnud neid aga võimalik hankida,” jutustas Tätte. “Kirjutasin siis Rootsi väljamõeldud loo vanaisast, kes käis mere ääres ja kellel kirja leidmise rõõmust kukkus piip suust vastu kivi ja läks pooleks. Et palun saatke vanaisale uus piip.” Aasta möödudes tuli Rootsist jõulupakk. “Selles oli laste kogutud raha eest ostetud piip, olevat maksnud 47 Rootsi krooni,” lausus Tätte. “Teenib mind siiamaani.”

Print Friendly, PDF & Email