Kas soetada lennupilet või kaustikute arsenal? (5)

Elo Nõmm

““Meeta Murakas, teie jaoks on võistlus lõppenud, kuna esimese katse tulemus jäi alla 3,75 meetri!” hüüdis kohtunik,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi 11.c klassi õpilane Elo Nõmm. “Arvan, et ükski võistleja ei nõustuks olukorraga, kus esimese hüppe ebaõnnestumisel uusi võimalusi ei antaks. Samasugust pahameelt kohtaks ka siis, kui kehtestataks gümnaasiumisse saamiseks vajalik keskmise hinde piir.”

Muidugi tuleb ette olukordi, et suvalised pudulojused tulevad lihtsalt mõnusalt aega veetma, viitsimata ise õppimisse panustada, aga kuidas välja selgitada, kes sinna gruppi kuuluvad? Selle koha peal tekibki suur küsimärk, mille eemaldamiseks ei ole keskmise hinde kriteerium just parim lahendus.

Põhjus peitub selles, et kui õpilasel pole pärast põhikooli lõppu hallimat aimugi, mis ametis ta end kunagi näha tahab, siis on suur tõenäosus, et keskkool aitab natukenegi pilti selgemaks saada. Samuti leidub mõni, kes põhikoolis looderdab, kuid äkki käib peas klõks ning mõistetakse, et tuleb end kätte võtta. Kui eelnev kehv õpitulemus gümnaasiumiuksed aga sulgeb, võivad noored täielikult käega lüüa ning võime kaotada potentsiaalse ajugeeniuse. Ma siiralt loodan, et hindepiir jääb kehtestamata ja säilib vana süsteem. Pealegi, meile ju kogu aeg korrutatakse, et hinded pole kõige olulisemad.

Kõigepealt proovi midagi

Kui valikuvõimalus säilib ja tee viib gümnaasiumisse, seisab ees ikkagi veel raskem otsus: mida edasi teha? Kel on kolme aastaga selgeks saanud, et temas voolab arsti veri või on tekkinud hoopiski tungiv soov hakata täiskohaga talumeheks, valib arvatavasti sobiva ülikooli ja asub oma unistust täide viima. Sealjuures tekib muidugi lisanüanss, kas jätkata õpinguid Eestis või välismaal. Eks mõlemal variandil ole omad head ja vead.

Parameetreid leidub arvatavasti mitu, valikud olenevad rahakukru paksusest, kaugematest tulevikuplaanidest või lihtsalt kõhutundest. Kuid kui keskkooliaeg ei anna kindlat sihiti silme ette, pole mõttekas lihtsalt alla anda ja mugavusrežiimile lülituda.

Pooldan väga Franklin Delano Roosevelti ideed: “Kõigepealt proovi midagi.” Kui sisemuses pakitseb soov end proovile panna ja uutele väljakutsetele vastu astuda, on minu meelest ekstravinge variant kuhugi välismaale vabatahtlikuks minna. Olles ise gümnaasiumist ühe kolmandiku läbinud, polnud mul siiani ettekujutust, mis must saab, kuid ühel päeval plahvatas äkki peas just äsjamainitud mõte.

Leian, et vabatahtliku töö kodumaast eemal paneb mõtted hoopis teistmoodi liikuma ning maailma ja erinevaid võimalusi uue nurga alt nägema. See kõlab nagu hea unenägu, millest tekib inspiratsiooni ja indu. Lisaks on seesugune võimalus imehea võõrkeele praktiseerimise poolest – olukord sunnib tegutsema ja asjad lahenevadki.

Pärast säärast seiklust on kindlasti pähe turgatanud palju variante, missugusel viisil edaspidi leib lauale tuua. Loomulikult leidub tulihingelisi seiklejaid, kes soovivad erinevaid situatsioone omapäi kogeda ja lahata. Võibki ju olla täielik meeltesegadus ja sisemine rahu leitakse just mööda erinevaid paiku kolades ning energiat, motivatsiooni ja uusi mõtteid ammutades.

Leidub ka eksemplare, kelles on gümnaasiumi jooksul kujunenud või välja löönud anne, mida polegi vaja rohkem timmida ning kohe tööle asumine on kindel soov ja parim variant. Arvan, et kui inimene oma alal tõesti nii kodus on, siis miks ka mitte, pole ju mõtet end näiteks ülikooli sundida lihtsalt paberi ja teadmise pärast, et n-ö linnuke kirja saada.

Leia kuldne kesktee

Üks asi on oma visioon, kuid suureks mõjutajaks osutub alati perekonna või sõprade nägemus. Oskan oma kogumusest öelda, et minu ema suust just rõõmuhõiskeid ei kostnud, kui talle oma verivärskest vabatahtliku-plaanist rääkisin.

Arvan, et iga inimene peab elama nii, nagu talle sobilik. Samas on raske leida sisemist rahu, kui valik ei sümpatiseeri lähedastele, nii tekib altvedamise tunne. Teisalt on keerukad situatsioonid varmad tulema olukordades, mil ei suudeta ise ühtki valikut teha, üritatakse kõigi nõu kuulda võtta ja igaühele meelepärane olla.

Vihates näiteks mulda ja taimedega jändamist, ei ole head nahka oodata, kui see eriala lihtsalt sellepärast valida, et sõbrale või sõbrannale seltsi pakkuda. Samuti ei istuks verekartjast ja pabistajast inimesele arvatavasti arstiamet, ükskõik kui tulihingeliselt ka tema kallis vanaema seda oma nooruspõlve unistuse lörri mineku tõttu hirmsasti sooviks. Kuldse kesktee leidmine osutub nii mõnelgi juhul kohutavalt keeruliseks, kuid siinkohal tulebki esimene proovikivi – oska kuulata oma südame häält.

Kuid paraku on saatusel omad keerdkäigud. Edu tuleb vaid siis, kui oled valmis ka ebaeduks, on öelnud Benjamin Franklin, üks Ameerika Ühend­riikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajatest. Alati ei pruugi kõik minna plaanipäraselt ja meile võidakse ette mängida seesugused kaardid, mida poleks ealeski oodata osanud. Seega ei tasu eksimiste ja ebaõnnestumiste pärast nina norgu lasta, kuna elu on selleks liiga lühike.

Erinevaid elukorralduse variante pärast gümnaasiumi leidub seinast seina, tuleb vaid härjal sarvist haarata ja tegutsema hakata. Isegi siis, kui kõik näib lootusetuna, peab üles leidma selle suhkrutüki, mis ka pipratera magusaks teeb!

Ilmunud Saaremaa ühisgümnaasiumi kodulehel.

Print Friendly, PDF & Email