Siis, kui sakslane sisse tuli (3)

Valdek Kraus

“Sada aastat tagasi 29. septembril alustas Saksa 25-tuhandeline armee dessantoperatsiooni Saaremaa ja Hiiumaa vallutamiseks. Hobiajaloolase Endel Kaseväli väitel oli see Esimese Maailmasõja kõige suurem taoline ettevõtmine,” kirjutab Valdek Kraus.

Leisi kandis maabunud sakslastel oli vastas Saaremaal asunud Vene garnison, kuid jõud olid ebavõrdsed ja tuli hakata taanduma. Saar vallutati umbes nädalaga.

Pärast sakslaste randumist alustati Kuressaares sõjaväe varade hävitamist. Sõjaväe moonalaod asusid Wildenbergi nahavabrikus. Nendele ladudele pisteti lihtsalt tuli otsa.

Kõik varud ei olnud siiski nahavabrikus. Vaatamata sellele, et alates sõja algusest kehtis riigis “kuiv seadus”, oli ka Kuressaares riigi monopoli viinaladu. Müüki seda kaupa ei lastud, aga see ei tähendanud nõudluse puudumist ja seda isegi sõjaväelaste hulgas. Mõni aeg varem tekitas linnaelanike seas suurt kõmu nõndanimetatud nelja vene kindrali surm ja seda ajal, kui Saaremaal sõjategevust ei toimunud.

Pidu puupiiritusega

Rahva jutu järgi olid garnisoni ohvitserid saanud kusagilt suurema koguse piiritust ja hakkasid seda mingis seltskonnas pruukima. Kahjuks ei teadnud mehed, et tegu ei olnud etanooliga, vaid metanooliga ehk puupiiritusega. Tagajärjed olid muidugi kurvad ja seltskonna neli liiget maeti Kudjape kalmistule tavakohaste auavaldusteta. Kas tegemist oli just kindralitega, kuid kõrgemate ohvitseridega kindlasti.

Tekkinud eriolukorras tuli lahendada kiivalt hoitud viinalao likvideerimise küsimus. Ladu asus Kubermangu (praegune Tallinna) tänava lõpus eelviimase maja hoovil suures paekivist keldris. Maja kuulus Olli perekonnale.

Toona kulges linna piir mööda Pihtla teed. Seega jäi Olli maja ja linna piiri vahele ainult kaupmees Skillerile kuuluv kahekordne valge kivimaja, milles vene ajal asus kauplus Start, mida rahvas kutsus piirkonna asukoha järgi Ruubi poeks (tsaariaegne Ruubi ragatk). Praegu on Olli maja ja keldri asemel tühi krunt.

Keldris olevat viina ei raatsitud sakslastele jätta, aga kivist keldrit ei saanud ka põlema panna. Olukorrale leiti originaalne lahendus. Kohale toodi hulk sõdureid ja moodustati nendest ahelik, mille algus oli keldris ja teine ots ulatus üle linna piiri.

Tollal oli Orissaare maantee alguses vasakut kätt linna piiri ääres ainult üks maja ja selle krundi kõrvalt algas kiviaed. Aed oli maantee servast kümmekond meetrit eemal ja piirnes Suuremõisa põldudega.

Kõik edasine toimus väga lihtsalt. Esimene sõdur võttis kastist pudeli, see anti käest kätte ja viimane viskas selle vastu kiviaeda puruks.

Pärast sõdurite lahkumist võtsid lahinguvälja üle kohalikud vabatahtlikud. Kuiva seaduse tõttu oli pudelikildudesse jäänud kraam eriti väärtuslik.

Vastu kiviaeda puruks

Nendest sündmustest rääkis mulle emapoolne vanaema, kes elas oma perega Orissaare maanteest paremal pool, linnapiirist arvates neljandas majas, ja oli nende sündmuste otsene pealtnägija.

Järgmisel päeval, kui ta sündmuskohast möödus, olid vabatahtlikud veel kohal. Üks meestest ukerdas neljakäpukil ja rääkis valju häälega iseendaga, et ristitud ma olen, salvitud ma olen, aga maast üles ei saa. Järelikult oli nendes kolmveerand-liitristes tsetvertnoides olnud hüva kraam.

Minu ema rääkis, et tema lapsepõlves ei saanud selles piirkonnas paljajalu liikuda, kuid minu ajaks oli kõik mulda vajunud.

Mis puutub teistesse tollastesse sündmustesse, mille kohta ma midagi lugenud ei ole, siis pärast sakslaste linna jõudmist ehitati Suuremõisa keskuse hoonete ümber traataed ja sinna toodi sõjavangid. Kakskümmend neli aastat hiljem 21. septembril vallutasid Saksa väed jälle Kuressaare ning selle päeva õhtuks oli täpselt samas kohas vangilaager valmis ja vangid sees, kuid need on juba minu mälestused.