Saaremaa – puukborrelioosi kants (9)

Kuulo Kutsar

Miks on just Saaremaa kujunenud Eesti borrelioosikantsiks, selgitab terviseameti epidemioloog Kuulo Kutsar.

Et haigestunuid tänavu varasematest aastatest rohkem on, see on fakt. Oma Hiiu- ja Saaremaad külastanud tuttavatelt olen kuulnud, et pärast tundi-kahte looduses noppisid nad oma kehalt kokku kümme-viisteist puuki. See viitab sellele, et puukide arvukus on tõepoolest suur.

Üks põhjus, miks borrelioosi diagnoositakse aina rohkem, on kindlasti see, et inimesed on teadlikumad seda haigust kahtlustama ning ka arstid on borrelioosi koha pealt aastate jooksul palju targemaks saanud.

Minevikku on jäänud aastad, mil puukborrelioosi praktiliselt ei tuntud – arstid lihtsalt ei osanud seda haigust siis kahtlustada ega teinud laboratoorseid uuringuid. Nüüd on asi muutunud – tohtrid teevad teadlikult neid uuringuid ja see on tõstnud haigusjuhtude tuvastamiste arvu.

Nakatunud puuke on rohkem

Teisalt on küsimus muidugi puukide suuremas levikus ja selles, et nakatunud puukide arvukus on oluliselt suurenenud.

Kui suur on puukide arvukus ja kui intensiivne levik, ma öelda ei oska. Olid ajad, mil igas piirkonnas tõepoolest jälgiti puukide levikut ja nende arvukust, sellist seiret terviseamet kahjuks aga enam ei tee. Praegu teeb seda valikuliselt Tervise Arengu Instituudi viroloogialaboratoorium, aga sugugi mitte igal aastal.

Selge on aga üks: puukide levik suletud regioonides, nagu on Saaremaa ja Hiiumaa, on palju intensiivsem kui mujal. Nende arvukus on palju suurem kui mandri piirkondades. On ju saartel ümberringi meri. Ega puuk üle mere uju.

Veel üks meie saarte puugirohkuse põhjus on see, et saared asuvad rändlindude teedel. Rändlinnud on aga ühed olulised puukide levitajad ja edasikandjad looduses.

Puukide arvukus sõltub ka sellest, kui palju on närilisi ja ulukeid. Nemad on ju ühed olulisemad puukide püsiperemehed. Eeskätt nendelt saab see puuk, kes ei ole inimest rünnanud, oma eluks vajaliku vere kätte.

Puukide ainsad looduslikud vaenlased on linnud, kes neist toituvad. Seega – tuleb leppida tõsiasjaga, et Saaremaal ja Hiiumaal on puukide arvukus ja leviku intensiivsus suurem kui mujal.

Ettevaatusabinõud ei ole liiast

Üks põhjus, miks nakatub nii palju inimesi, on ka hooletus või lausa hoolimatus. Kui inimene ei tea või lööb käega sellele, et end kaitsta ja hiljem kontrollida, siis on tal suur võimalus puugihaigusse nakatuda.

Nakatumise põhiline ennetusmeede ongi see, et tuleb järgida soovitusi, millest on ometi nii palju räägitud. Kui lähed loodusesse, riietu nii, et puugid ei pääseks nahapinnale ligi.

Inimene, kes viibib tundide kaupa looduses – näiteks töötab metsas –, peab iga paari tunni tagant oma keha üle vaatama ja kontrollima, ega seal mõnda puuki ole, ja nahale sattunud puugid eemaldama.

Kodus tuleb see rõivastus seljast ära võtta kindlasti nii, et puuke tuppa ei tooks. Need rõivad tuleb läbi kloppida ja oma igapäevariietusest eraldi hoida.

Tuppa tulles peaks end dušiga üle laskma ja veel kord kontrollima, et kuskil poleks nahapinnale puuke jäänud.

Eriti hoolega tuleb kontrollida lapsi – nende nahk on õrn ja eriti vererikas ning puukidele seetõttu meeltmööda. Kaenla­alused, kaela, kõrvatagused peab hoolega üle vaatama. Puuk võib peituda ka juustesse.

Koeri-kasse, kes õues ja looduses vabalt ringi jooksevad, ei tohiks tuppa lasta enne, kui nad on põhjalikult üle kontrollitud ja nende karvkate üle harjatud. Et karvadele kinnitunud puugid oleks sealt eemaldatud. Kontrollida tuleks ka koerte ja kasside nahka. Miks see vajalik on – aga seetõttu, et lemmikloomad toovad puugid tuppa. Kui tegemist on viljastunud puugiga, võib ta hakata toas munema. Niimoodi võib inimene nakatuda ka siis, kui ta pole ise looduses käinudki.

Lemmikloomade puugivastased kaelarihmad on pluss-miinus-efektiga. Kui looma omanik neid rihma kandvaid kasse ja koeri enne üle ei kontrolli, siis toob loom puugid suure tõenäosusega ikkagi tuppa.

Aga ega’s puugi saamiseks pea alati loodusesse minema. Puuk istub rohukõrtel paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinnast ja haagib ennast küll kassi või koera karvadesse, küll inimese püksisäärde.

Vaktsiini veel pole

Sageli küsitakse, kas siis borrelioosi vastu mingit vaktsiini tõesti pole. Kui puukentsefaliiti nakatumist saab vältida end vaktsineerida lastes, siis borrelioosi vastu sellist vaktsiini tõesti praegu saada ole. Pole ka mujal maailmas. Lyme´i tõbi tehti esimest korda kindlaks 1975. aastal Ameerika Ühendriikides. 1990-nda­te aastate lõpuks töötasid ameeriklased puukborrelioosi vastase vaktsiini küll välja, mida USA-s umbes aasta ka kasutati, ent see vaktsiin ei osutunud piisavalt efektiivseks.

Pärast seda ei ole ükski vaktsiinitootja jõudnud selleni, et oleks puukborrelioosi vaktsiini valmis teinud. Jah, tõepoolest – on teada, et kaks-kolm tootjat püüavad sellist vaktsiini toota, aga kliiniliste katsetamisteni ei ole minu teada veel jõutud. Nähtavasti on selle tootmine suhteliselt keerukas – muidu oleks juba kuulda olnud, et see varsti käibele võetakse.