Miks on just Saaremaa kujunenud Eesti borrelioosikantsiks, selgitab terviseameti epidemioloog Kuulo Kutsar.
Et haigestunuid tänavu varasematest aastatest rohkem on, see on fakt. Oma Hiiu- ja Saaremaad külastanud tuttavatelt olen kuulnud, et pärast tundi-kahte looduses noppisid nad oma kehalt kokku kümme-viisteist puuki. See viitab sellele, et puukide arvukus on tõepoolest suur.
Üks põhjus, miks borrelioosi diagnoositakse aina rohkem, on kindlasti see, et inimesed on teadlikumad seda haigust kahtlustama ning ka arstid on borrelioosi koha pealt aastate jooksul palju targemaks saanud.
Minevikku on jäänud aastad, mil puukborrelioosi praktiliselt ei tuntud – arstid lihtsalt ei osanud seda haigust siis kahtlustada ega teinud laboratoorseid uuringuid. Nüüd on asi muutunud – tohtrid teevad teadlikult neid uuringuid ja see on tõstnud haigusjuhtude tuvastamiste arvu.
Nakatunud puuke on rohkem
Teisalt on küsimus muidugi puukide suuremas levikus ja selles, et nakatunud puukide arvukus on oluliselt suurenenud.
Kui suur on puukide arvukus ja kui intensiivne levik, ma öelda ei oska. Olid ajad, mil igas piirkonnas tõepoolest jälgiti puukide levikut ja nende arvukust, sellist seiret terviseamet kahjuks aga enam ei tee. Praegu teeb seda valikuliselt Tervise Arengu Instituudi viroloogialaboratoorium, aga sugugi mitte igal aastal.
Selge on aga üks: puukide levik suletud regioonides, nagu on Saaremaa ja Hiiumaa, on palju intensiivsem kui mujal. Nende arvukus on palju suurem kui mandri piirkondades. On ju saartel ümberringi meri. Ega puuk üle mere uju.
Veel üks meie saarte puugirohkuse põhjus on see, et saared asuvad rändlindude teedel. Rändlinnud on aga ühed olulised puukide levitajad ja edasikandjad looduses.
Puukide arvukus sõltub ka sellest, kui palju on närilisi ja ulukeid. Nemad on ju ühed olulisemad puukide püsiperemehed. Eeskätt nendelt saab see puuk, kes ei ole inimest rünnanud, oma eluks vajaliku vere kätte.
Puukide ainsad looduslikud vaenlased on linnud, kes neist toituvad. Seega – tuleb leppida tõsiasjaga, et Saaremaal ja Hiiumaal on puukide arvukus ja leviku intensiivsus suurem kui mujal.
Ettevaatusabinõud ei ole liiast
Üks põhjus, miks nakatub nii palju inimesi, on ka hooletus või lausa hoolimatus. Kui inimene ei tea või lööb käega sellele, et end kaitsta ja hiljem kontrollida, siis on tal suur võimalus puugihaigusse nakatuda.
Nakatumise põhiline ennetusmeede ongi see, et tuleb järgida soovitusi, millest on ometi nii palju räägitud. Kui lähed loodusesse, riietu nii, et puugid ei pääseks nahapinnale ligi.
Inimene, kes viibib tundide kaupa looduses – näiteks töötab metsas –, peab iga paari tunni tagant oma keha üle vaatama ja kontrollima, ega seal mõnda puuki ole, ja nahale sattunud puugid eemaldama.
Kodus tuleb see rõivastus seljast ära võtta kindlasti nii, et puuke tuppa ei tooks. Need rõivad tuleb läbi kloppida ja oma igapäevariietusest eraldi hoida.
Tuppa tulles peaks end dušiga üle laskma ja veel kord kontrollima, et kuskil poleks nahapinnale puuke jäänud.
Eriti hoolega tuleb kontrollida lapsi – nende nahk on õrn ja eriti vererikas ning puukidele seetõttu meeltmööda. Kaenlaalused, kaela, kõrvatagused peab hoolega üle vaatama. Puuk võib peituda ka juustesse.
Koeri-kasse, kes õues ja looduses vabalt ringi jooksevad, ei tohiks tuppa lasta enne, kui nad on põhjalikult üle kontrollitud ja nende karvkate üle harjatud. Et karvadele kinnitunud puugid oleks sealt eemaldatud. Kontrollida tuleks ka koerte ja kasside nahka. Miks see vajalik on – aga seetõttu, et lemmikloomad toovad puugid tuppa. Kui tegemist on viljastunud puugiga, võib ta hakata toas munema. Niimoodi võib inimene nakatuda ka siis, kui ta pole ise looduses käinudki.
Lemmikloomade puugivastased kaelarihmad on pluss-miinus-efektiga. Kui looma omanik neid rihma kandvaid kasse ja koeri enne üle ei kontrolli, siis toob loom puugid suure tõenäosusega ikkagi tuppa.
Aga ega’s puugi saamiseks pea alati loodusesse minema. Puuk istub rohukõrtel paarikümne sentimeetri kõrgusel maapinnast ja haagib ennast küll kassi või koera karvadesse, küll inimese püksisäärde.
Vaktsiini veel pole
Sageli küsitakse, kas siis borrelioosi vastu mingit vaktsiini tõesti pole. Kui puukentsefaliiti nakatumist saab vältida end vaktsineerida lastes, siis borrelioosi vastu sellist vaktsiini tõesti praegu saada ole. Pole ka mujal maailmas. Lyme´i tõbi tehti esimest korda kindlaks 1975. aastal Ameerika Ühendriikides. 1990-ndate aastate lõpuks töötasid ameeriklased puukborrelioosi vastase vaktsiini küll välja, mida USA-s umbes aasta ka kasutati, ent see vaktsiin ei osutunud piisavalt efektiivseks.
Pärast seda ei ole ükski vaktsiinitootja jõudnud selleni, et oleks puukborrelioosi vaktsiini valmis teinud. Jah, tõepoolest – on teada, et kaks-kolm tootjat püüavad sellist vaktsiini toota, aga kliiniliste katsetamisteni ei ole minu teada veel jõutud. Nähtavasti on selle tootmine suhteliselt keerukas – muidu oleks juba kuulda olnud, et see varsti käibele võetakse.
Mis jutt see on, et teevad laboratoorseid uuringui rohkem= 94 haigusest 10 ei pruugi puuk ka alati olla, kui on mingi punakas koht, öeldakse, et puuk ja vereanalüüsi ei tehta. tean mõnda sellist isikut, kellel nii diagnoos pandud. Aga võib-olla söövad lihtsalt tühja antibiootikume?
Iga asja pealt hoitakse haigekassas kokku, pole varsti mõtet enam ametlikult tööl käiagi.
Kui on väga rumal küsimus, siis vabandan ette.
Kas puukborrelioos võib levida inimeselt inimesele ka sugulisel teel?
See võib olla see,kus on kõige targem ise katseid teha,et teada saada. Ensefaliidi viirusega võib nakatuda ka sõrmedel olevate pisikriimustuste kaudu, kui puuki sõrmede vahel katki vajutada. Nakatuda võib haigete kitsede ja lehmade piima või sellest piimast valmistatud toodete tarvitamisel.
Peiteperiood kestab 2–28 päeva (harilikult 7–14 päeva). Mida lühem on peiteperiood, seda raskem on üldjuhul haiguse kulg. Haigus kulgeb tihti kahefaasiliselt. Algus võib olla tagasihoidlik – esineb kerge palavik, halb enesetunne, peavalu, lihasevalud, iiveldus, isutus, seedehäired, ülemiste hingamisteede katarri nähud. Nädala jooksul need kaebused kaovad, haige paraneb. Ühel kolmandikul nakatunutest tekib 2–8 päeva jooksul, vahel ka kuni 20 päeva hiljem, uus kehatemperatuuri tõus, kaasneb tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, valguskartus, kuklakangestus, uimasus ja üldine halb enesetunne, kujuneb välja peaaju- ja ajukelmepõletik.
https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/puukentsefaliit/id-1431
vanarahvas teadis pajatada, et küüslauk on puugieemaldusvahend. Sööge küüslauki on veri korras ja puugid metsas!
Samuti on pärast küüslaugu söömist kuskil kaugel metsas ka sõbrad-tuttavad.Pereliikmed kaovad ka kuhugi.Küüslauk on väga kasulik ja toitudele annab hea meki.Kahjuks ei eemalda ükski vahend ebameeldivat lõhna.Kasutan küüslauku kokkamisel üsna palju aga kui tean,et tuleb seltskonda minna,siis toorelt mitte kunagi.
Et sööd küüslauku, niidad muru ja puugid on koduhoovist kadunud, ära aja jama! Õige on see, et neid on sel aastal ülemõistuse palju.
Lahendust ju pole.
Anu,terve inimese lõhn ei häiri küll kedagi,kui see kedagi häirib ,siis on see küll ainult tema probleem.Mis eba meeldiv lõhn,mitte ei saa aru
Oli mõnda aega tagasi borrelioos ning nüüd tundub, et naisel on samuti. Minul tuli nahale puugi hammustuse ümber suur laik. Temal aga pole kuskil. Samas on tal palavik ning pidev väsinud tunne.
Käis perearstil ja küsis kas puugiproovi saaks teha. Öeldi, et las olla veel, kui kehvemaks läheb, pöördugu uuesti.
Sh mul on aastaid tagasi ka puukensefaliit olnud. Sel aastal oli borrelioos esimest korda.