Kelle mure peaks olema külapoed? (10)

“Viimasel ajal olen hakanud rohkem mõtlema sõnale “missioon”. Seda seoses Kõrkvere kaupluse sulgemisega,” tõdeb Maalehe ajakirjanik, Kõrkvere kandiga üle 20 aasta seotud Merike Pitk.

Kelle missioon peaks olema hoida alles väikeseid külapoode? Kas tarbijate ühistu, kelle liikmete ühiste jõupingutuste ja rahaga on need kauplused omal ajal ehitatud? Või kohaliku omavalitsuse, kelle mure peaks olema seista oma elanike heaolu eest? Või riigi, kes peaks olema huvitatud elu kestmisest igas väiksemaski Eestimaa paigas? Või hoopis inimeste endi, kes on sesse kaugesse maanurka sündinud või valinud selle oma koduks?

Igatahes tarbijate ühistud ehk Coop külapoodide säilitamist oma missiooniks ei pea, ehkki nad on välja käinud hüüdlause “Hoiame elu igas Eestimaa nurgas”. Kuid eks seegi ole samasugune mitte millekski kohustav loosung, nagu sõna “regionaalpoliitika”.

Ajastus enne suurvalla tulekut

STÜ otsus sulgeda Kõrkvere pood langes väga ebasobivale ajale. Või oli see meelega niimoodi ajastatud?

Kohalik omavalitsus Pöide vald ühes oma muidu nii sõnaka vallavanema Andres Hansoga ei näinud enam ilmselt motivatsiooni oma inimeste eest seista, kaob ju vald ise kohe-kohe kaardilt. Suurt Saaremaa valda, kelle poole saanuks ühistu juht Kalle Koov poe säilitamiseks toetuse küsimisega Hanso asemel pöörduda, aga veel pole.

Kuna Saaremaal on Coopil aga teisigi kahjumis külapoode, ei pääse tekkiv suurvald nii või teisiti väikepoodide problemaatikast. Coopi juhid võivad ju öelda, et lähim kauplus on kõigest seitsme kilomeetri kaugusel, nagu Tornimäe Kõrkverest, kuid kehva liinibussiühenduse korral ei ole vahet, kas see asub seitsme või 17 kilomeetri kaugusel. Kui ikka omal autot või tervist ei ole, siis sinna ei pääse. Vanainimene ei vänta nii kaugele ka jalgrattaga.

Sel juhul on omavalitsusel valida, kas mõttekam on maksta poepidajale peale, et too kauplust edasi peaks või panna ise buss käima, et sõidutada inimesed poodi. Ja/või palgata juurde sotsiaaltöötajaid, kes eakatele toidu koju viivad.

Coop on sel aastal üle Eesti sulgenud juba kolm külapoodi, kõik need Põlvamaal. Näiteks Leevi poe pidamiseks maksab kohalik Veriora vald peale, toetades müüjale palga maksmist. Tõsi, sealne vallavalitsus toetab mitte enam tarbijate ühistut, vaid entusiastlikke külaelanikke, viit peret, kes hakkasid ise ühistu kinnipandud poodi pidama. Ka Räpina vallas asuva Linte kaupluse võttis üle kohalik ettevõtja, et avada seal koos poega ka kohvik.

Ehk on see lahendus ka Kõrkvere jaoks? Kui Põlvamaal suutsid kohalikud elanikud Coopi suletud poed lahti teha, kas siis saarlased on kehvemad? Kõrkvere kandil peaks olema veel see eelis, et siia on oma (suve)kodud rajanud ka tegusad mandriinimesed. Ehk suudetakse ühisel nõul ja toel päästa pood, mida tarbijate ühistu ei ole suutnud või tahtnud kasumlikult majandada?

Coopi juhid on näinud Kõrkvere, nagu teistegi väikepoodide kahjumis süüd kohalikel elanikel – nood eelistavat külapoele suuremaid, kus kaubavalik laiem, ja on sel moel oma kodupoe välja suretanud.

Kui aga kodupood on kinni kõige magusamal ajal – nädalavahetustel, kus vähemasti suviti peaks rohkem ostjaid leiduma, ja kui seal ei ole müügil kliendi soovitud kaupa, siis polegi imestada, et poepidamine ära ei tasu. Nii ongi kodulähedasest poest jäänud sõltuma peamiselt need, kelle liikumisvõimalused on ahtamad.

Keegi ei ole väitnudki, et väikepoe pidamine maal on kerge. Eilne Saarte Hääl teatas veel ühe kaupluse sulgemisest Ida-Saaremaal. Tõsi, Audla pood ei kuulu tarbijate ühistule. Poe omaniku sõnul on kauplus majanduslikult virelenud juba paar aastat ja vaid missioonitunne kohaliku rahva ees on hoidnud viimast sammu astumast. Paraku lõputult kahju kanda ei saa.

Ainult kogukonna asi?

Tundub, et meie riigis loodetaksegi ainult poepidajate ja kohalike elanike missioonitundele või sellele, et küllap nad kuidagi ikka hakkama saavad. Muidugi, maainimene on üle elanud koolide, panga- ja postkontorite, apteekide ja raamatukogude sulgemised. Ja paljudes kohtades ka kodupoe kinnipanekud.

Küllap ei ole ka see maailmalõpp, kui Coop 11. septembril Kõrkvere poe uksed suleb. Kõrkvere kandis on ühtehoidev kogukond, kes kindlasti ei jäta leiva ja piimata ka neid, kes ise ei saa või ei jaksa poereisi ette võtta. Võib-olla suudaks siinne tegus külaselts avada uuesti ka 81 aastat Kõrkveres tegutsenud poe. Nagu suudaksid paljud kaupmehed maapoode edasi pidada, kui neile selles tuge pakkuda.

Kui riik on toetanud PRIA kaudu aastaid põllumehi, siis on viimane aeg hakata toetama ka maakaubandust. Paljalt missioonitundest ei suuda isegi ettevõtlikud inimesed hoida elu maal.