“Viimasel ajal olen hakanud rohkem mõtlema sõnale “missioon”. Seda seoses Kõrkvere kaupluse sulgemisega,” tõdeb Maalehe ajakirjanik, Kõrkvere kandiga üle 20 aasta seotud Merike Pitk.
Kelle missioon peaks olema hoida alles väikeseid külapoode? Kas tarbijate ühistu, kelle liikmete ühiste jõupingutuste ja rahaga on need kauplused omal ajal ehitatud? Või kohaliku omavalitsuse, kelle mure peaks olema seista oma elanike heaolu eest? Või riigi, kes peaks olema huvitatud elu kestmisest igas väiksemaski Eestimaa paigas? Või hoopis inimeste endi, kes on sesse kaugesse maanurka sündinud või valinud selle oma koduks?
Igatahes tarbijate ühistud ehk Coop külapoodide säilitamist oma missiooniks ei pea, ehkki nad on välja käinud hüüdlause “Hoiame elu igas Eestimaa nurgas”. Kuid eks seegi ole samasugune mitte millekski kohustav loosung, nagu sõna “regionaalpoliitika”.
Ajastus enne suurvalla tulekut
STÜ otsus sulgeda Kõrkvere pood langes väga ebasobivale ajale. Või oli see meelega niimoodi ajastatud?
Kohalik omavalitsus Pöide vald ühes oma muidu nii sõnaka vallavanema Andres Hansoga ei näinud enam ilmselt motivatsiooni oma inimeste eest seista, kaob ju vald ise kohe-kohe kaardilt. Suurt Saaremaa valda, kelle poole saanuks ühistu juht Kalle Koov poe säilitamiseks toetuse küsimisega Hanso asemel pöörduda, aga veel pole.
Kuna Saaremaal on Coopil aga teisigi kahjumis külapoode, ei pääse tekkiv suurvald nii või teisiti väikepoodide problemaatikast. Coopi juhid võivad ju öelda, et lähim kauplus on kõigest seitsme kilomeetri kaugusel, nagu Tornimäe Kõrkverest, kuid kehva liinibussiühenduse korral ei ole vahet, kas see asub seitsme või 17 kilomeetri kaugusel. Kui ikka omal autot või tervist ei ole, siis sinna ei pääse. Vanainimene ei vänta nii kaugele ka jalgrattaga.
Sel juhul on omavalitsusel valida, kas mõttekam on maksta poepidajale peale, et too kauplust edasi peaks või panna ise buss käima, et sõidutada inimesed poodi. Ja/või palgata juurde sotsiaaltöötajaid, kes eakatele toidu koju viivad.
Coop on sel aastal üle Eesti sulgenud juba kolm külapoodi, kõik need Põlvamaal. Näiteks Leevi poe pidamiseks maksab kohalik Veriora vald peale, toetades müüjale palga maksmist. Tõsi, sealne vallavalitsus toetab mitte enam tarbijate ühistut, vaid entusiastlikke külaelanikke, viit peret, kes hakkasid ise ühistu kinnipandud poodi pidama. Ka Räpina vallas asuva Linte kaupluse võttis üle kohalik ettevõtja, et avada seal koos poega ka kohvik.
Ehk on see lahendus ka Kõrkvere jaoks? Kui Põlvamaal suutsid kohalikud elanikud Coopi suletud poed lahti teha, kas siis saarlased on kehvemad? Kõrkvere kandil peaks olema veel see eelis, et siia on oma (suve)kodud rajanud ka tegusad mandriinimesed. Ehk suudetakse ühisel nõul ja toel päästa pood, mida tarbijate ühistu ei ole suutnud või tahtnud kasumlikult majandada?
Coopi juhid on näinud Kõrkvere, nagu teistegi väikepoodide kahjumis süüd kohalikel elanikel – nood eelistavat külapoele suuremaid, kus kaubavalik laiem, ja on sel moel oma kodupoe välja suretanud.
Kui aga kodupood on kinni kõige magusamal ajal – nädalavahetustel, kus vähemasti suviti peaks rohkem ostjaid leiduma, ja kui seal ei ole müügil kliendi soovitud kaupa, siis polegi imestada, et poepidamine ära ei tasu. Nii ongi kodulähedasest poest jäänud sõltuma peamiselt need, kelle liikumisvõimalused on ahtamad.
Keegi ei ole väitnudki, et väikepoe pidamine maal on kerge. Eilne Saarte Hääl teatas veel ühe kaupluse sulgemisest Ida-Saaremaal. Tõsi, Audla pood ei kuulu tarbijate ühistule. Poe omaniku sõnul on kauplus majanduslikult virelenud juba paar aastat ja vaid missioonitunne kohaliku rahva ees on hoidnud viimast sammu astumast. Paraku lõputult kahju kanda ei saa.
Ainult kogukonna asi?
Tundub, et meie riigis loodetaksegi ainult poepidajate ja kohalike elanike missioonitundele või sellele, et küllap nad kuidagi ikka hakkama saavad. Muidugi, maainimene on üle elanud koolide, panga- ja postkontorite, apteekide ja raamatukogude sulgemised. Ja paljudes kohtades ka kodupoe kinnipanekud.
Küllap ei ole ka see maailmalõpp, kui Coop 11. septembril Kõrkvere poe uksed suleb. Kõrkvere kandis on ühtehoidev kogukond, kes kindlasti ei jäta leiva ja piimata ka neid, kes ise ei saa või ei jaksa poereisi ette võtta. Võib-olla suudaks siinne tegus külaselts avada uuesti ka 81 aastat Kõrkveres tegutsenud poe. Nagu suudaksid paljud kaupmehed maapoode edasi pidada, kui neile selles tuge pakkuda.
Kui riik on toetanud PRIA kaudu aastaid põllumehi, siis on viimane aeg hakata toetama ka maakaubandust. Paljalt missioonitundest ei suuda isegi ettevõtlikud inimesed hoida elu maal.
Kulla inimene, võta nüüd saaremaa kaart ja jaga see 14km x 14km ruudustikuks, umbes niipalju peaks olema saaremaal kauplusi, et pood ei jääks tädi Maalist kaugemale kui seitse kilomeetrit.
Ehk igal kolmandal majapidamisel peaks kodus olema oma pood :)
Lahendus:
Pange käima kauplusauto ehk “lafka”.
lavkamees käib põõsas asjal ja pärast pakib sulle kilekotti vorsti ja sardelli ja juustu…
Mõttetu hala, pastakast imetud lugu. Kui nii tark oled, hakka poodi pidama. Kui riik peaks hakkama poodi pidama, kas siis tuleb kõigile poemaks, et iga kolme inimese kohta tuleks oma pood!!!!
“Kui aga kodupood on kinni kõige magusamal ajal – nädalavahetustel, kus vähemasti suviti peaks rohkem ostjaid leiduma, ja kui seal ei ole müügil kliendi soovitud kaupa, siis polegi imestada, et poepidamine ära ei tasu.” Vot selle lausega ütles autor ära kõik selle mis COOPi ülemustel ajudesse ei ole jõudnud aga kannatavad selle tõttu inimesed !!!!!
patsillid teevad elu ilusaks
Soovitus: teksti ära loe diagonaalis.
Kui riik toetab maamehi, eurorahad jõuavad ärikateni, kes n’itavad oa tegevist 5 aastat ja siis on kõik oma ja suletakse rannad ja sadamad. Miks ei peaks toetatama külapoode? Saab ikka küll,kui tahtmist jaguks.Bussiliiklus suretati välja, sest inimestele tehti liiklemine võimatuks ja igaüks leidis alternatiivi. Rollutage aga edasi, küll maainimene hakkama saab- vähemalt sureb ausana.
Kui igale kohalikule hakata tooma seda kaupa, mida ta eriliselt tahab, ehk siis a´la kolme viinerit ühte sorti, nelja sardelli teist sorti, siis kujuneb selle hind selliseks, et kohalik kirtsutab nina, ütleb, oi kui kallis ja sõidab kümneid kilomeetreid linna, kus siis sama asi 50 senti odavam.
Põhjanaabrite juures on omavalitsuste ühiselt toetatud “lavka” (rändpood) lahenduseks juba aastaid.
http://www.hiiuleht.ee/2017/07/uue-poebussi-soetab-selver/
Soela väin on lai, kui ookean. Ühel pool väina on omavalitsusliit aastaid tegutsenud ühtse Hiiumaa nimel aga siinpool väina on omavalitsusliit aastaid rääkinud tegutsemisest ühtse Saaremaa nimel.
Hiiumaal on sundliitmine riigikohtus vaidlustatud aga kohtuotsuse tulemusest ei muutu midagi — tegutsetakse edasi kas koos või ühiselt, sisuliselt asjad toimivad ja jäävad toimima ka vaatamata haldusreformile. Saaremaal seis “sarnane” — ei ole siiani suudetud koos midagi ära teha ja tulevik on veelgi tumedam.
Teine “sarnane” näide on bussitransport. Kui Saaremaal tõmmatakse bussiliine koomamale, siis Hiiumaal just vastupidine suund, valdade õpilasliinidest tehti maakonnaliinid ja sisuliselt liinivõrk suurenes (ning seda just turismiperioodi arvestades).
huvitavalt hakkas silma lause: Küllap ei ole ka see maailmalõpp, kui Coop 11. septembril Kõrkvere poe uksed suleb. COOP-i poolt huvitav kuupäev valitud. Nüüd saabki Kõrkvere rahvale soovitada vaid, et saate Ameeriklastega koos leinapäeva pidada, sest ega terrori vastu saa. Aga nali naljaks, kuid kaupmehest peab ka aru saama, sest ega ju keegi taha lõputult kahju kanda ja kui see vald seal eesotsas Hansoga ikka nii suured tegijad on, siis oleksid võinud tõesti COOP-ile mingit kompromissi pakkuda.
Kulla “maakas”,
nagu tead, on inimesed maal hädas tööhõivega. Nüüd on võimalus rakendUda tegevusse: kogukonna toelm avada kauplus, teenida sealt endale palk, olla külaelu keskmes. Kui “Kui mu küla toetab, töötab kauplus ka!”
Sotsialism sai mööda, liikuge edasi! Olete nii suured kooskäimise ihalejad? Saage kokku kellegi juures, koostage ostude nimekiri ja saatke oma emissar Selverisse!