Kunagise Saare KEK-i kontorihoone lammutamise plaan sai muinsuskaitseametilt eitava vastuse. Maja jääb seega kaitse alla. Võib ju mõelda, et kui maja on kehvas seisus ja selle kordategemine maksaks rohkem kui uue ehitamine, oleks mõistlik see lammutada. Paraku tuleb aga nentida, et sellisel puhul poleks muinsuskaitsel suuremat mõtet.
Nimelt võib valdava osa kaitse all olevate kehvas seisus majade kohta sama öelda – parandamine läheb kallimaks kui uue tegemine. Seega ei saa restaureerimise hinda kuidagi võtta aluseks, mille järgi ühe või teise objekti puhul otsustada.
Probleem ei kao sellega muidugi ära. Hoone vajab endiselt funktsiooni, kuid samas on see omanike sõnul sellises seisus, et mingist funktsioonist ei saa juttugi olla.
Teisisõnu on tegemist surnud ringiga, kus mõlemad osapooled näevad teemat oma mätta otsast ja mõlemal on justkui õigus ka. Kindel on aga see, et kui KEK-i hoone kunagi tõesti lammutatakse, siis on ta igaveseks kadunud.
Selle hoone kohta kehtib vanasõna – Nagu koer heitel, ise ei söö ja teistel ei luba. Eriskummalised on olnud selle hoone omanike vahetused. Kuressaare ja kogu Saaremaa jaoks oleks selle hoone ainumõistlik lahendus olnud Pääste- ja Politseiameti ühishoone. Mõlemal ametkonnal oleks olnud ideaalne väljasõiduvõimalus igas suunas, piisav territoorium ümberringi (päästjad käivad praegu seal pidevalt oma tehnikat katsetamas). Aga ei. Kellegil oli tarvis üles ehitada see koerakuut bussijaama vastus koos olematu territooriumiga ja olematu parkimis võimalusega. Tavainimese jaoks on sellised vangerdused mõistetamatud, aga lohutame ennast teadmisega, et igast asjast saab vähemalt keegi kasu.
Riik ei leidnud raha,et Leisi komandot üleval pidada,aga samas kohe leiti raha mida erafirmale maja rendi eest maksta.Kõik on äri.