Saaremaa muusikapäevad lõid vabaduslõõrid valla

JUHTIMISKESKUS: Tänapäeva helipuldiga võrreldes tuli tehnikutel läbi ajada “kiviaja” masinatega.
Foto: MATI OOLUP

Kui kurk kuivab, siis tuleb teda niisutada, kui meel ja hing on nüristumas, siis vajavad nad kosutamist, lehvigu punane või sini-must-valge lipp.

Suvel 40 aastat tagasi esimest korda korraldatud Saaremaa muusikapäevad tõid rokifännidele olude kiuste sõõmu vabadusehõngu.

Sügaval nõukogude ajal oli Saaremaa noorele kujuteldamatu, et nende iidolid Smokie või Slade esinevad lossihoovis. Legendaarse punkari Villu Tamme lauldud sõnadeni „Keelatud filmid kõik kinos jooksvad nüüd, kõlab ka keelatud bändide hüüd“ kulus veel kümmekond aastat.

Raadios mängiti siis ainult oma eesti, vene ja sotsmaade estraadi, kus domineerisid Emil Dimitrov, Katy Kovacs, Karel Gott ja Marylia Rodowicz. Vaid tund aega nädalas raadioeetris olnud Tõnis Erilaidi juhitud “Soovid, soovid” oli kui tuulepuhang värsket õhku stagneerunud repertuaaris. Ometi januneti kõige selle järele, mida kuulati plaatidelt, lintidelt ja kassettidelt või Radio Luksemburgist.

Ka Eesti legendaarsemad artistid olid Saaremaa rahval oma silmaga suuresti nägemata. Ja kui 1987. aastal kuulutati välja muusikapäevad koos tuntud ansamblitega, oli menu tohutu. “Tol ajal polnud rokkbändid siin just eriti sagedased külalised, vähesed olid neid oma silmaga näinud ja pealtvaatajaid oli tuhandeid,” meenutab üks korraldajaid, toonane
ELKNÜ Kingissepa rajoonikomitee I sekretär Mati Tarvis.

“Rahva ja bändide käitumine oli väga hea ning mingeid tõsiseid rikkumisi ette küll ei tulnud. Ainult Joel Steinfeldtil olid omapärased laulud ja Propelleri esinemine oli küll saladus, aga möödus tagasilöökideta.”

Loe täismahus laupäevasest Saarte Häälest

Print Friendly, PDF & Email