Kui palju siin ilmas sõltub nimest – Kuidas Briti kuninglik pere sai Windsoriteks

EHTINGLASIK: Kas saab midagi veel enam inglisepärasem olla kui armastus koerte vastu? Pildil on jäädvustatud Briti kuningapere u 1930. aastate lõpus või 1940. aastate alguses – (vasakult) tulevane kuninganna Elizabeth II, tema isa kuningas George VI, printsess Margaret ja kuninganna ema Elizabeth Bowes-Lyon.
Foto: BBC.COM

17. juulil möödus täpselt 100 aastat päevast, mil ilmus Briti monarhia perekonnanime muutnud kuninglik otsus. Saksapärase nimega Saksi-Coburg ja Gotha dünastia võttis ühtäkki (mitte aga ootamatult) kasutusele ehtinglasliku nimekuju Windsorid, mida Briti kuninglik pere tänaseni kannab, on kirjutatud BBC maailmateenistuse veebilehel ilmunud artiklis.

XX sajandi alguses oli Euroopa väga ebastabiilses olukorras. Tõsi, monarhiad vanas maailmas veel püsisid, kuid kõikjal oli tunda uue ajastu peatset saabumist.

Ajaloolaste väitel oli mööduva epohhi viimane paraad kuninganna Victoria lapse kuningas Edward VII (võimul 1901-1910) matusetseremoonia, mis leidis aset 1910. aasta 20. mail. Kohale olid saabunud pea kõik kuninglikud perekonnad. Ranges vastavuses diplomaatilise etiketi protokolli reeglitega sammusid esireas imperaatorid ja kuningad, nende järel tulid hertsogid, ertshertsogid, kuurvürstid ja vürstid. Demokraatiate esindajad, isegi säärastest mõjuvõimsatest ja jõukatest maadest nagu USA ja Prantsusmaa, suunati matuseprotsessiooni tagumistesse ridadesse.

Need, kes liikusid esireas, ei osanud toona veel kahtlustada, et juba lähiajal tuleb neil muutunud olukorraga kohaneda või üldse ajaloo kolikambrisse varjuda. Briti kuningliku perekonna jaoks oli aga just perekonnanime vahetus oluline verstapost kohanemisel uue ajastuga. Hilisem ajalugu näitas, et see oli õigel ajal tehtud väga õige samm.

Loe täismahus laupäevasest Saarte Häälest