Ujumisoskusel ja ujumisoskusel on vahe

„Sellel korral on põhjust pideva eestlasliku vingumise asemel vabariigi valitsuse otsust kiita. Nimelt kinnitas 20. juulil meie valitsus põhikooli riikliku õppekava kehalise kasvatuse ujumisõpetuse muudatuse – lapsed peavad õppima ujuma 3. klassi lõpuks,“ kirjutab Kuressaare gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Juhan Kolk (pildil).

Ujumisõpetuse eesmärgiks on tagada lastele piisavad oskused uppumissurmade ärahoidmiseks ja suunata lapsi ka vabal ajal hea tervise nimel rohkem ujuma. Ministeeriumite, päästeameti ja Eesti ujumisliidu koostöös välja töötatud eluks vajaliku ujumisoskuse saavutamise eesmärk on igati asjakohane. Senise ujumisõpetuse eesmärk oli läbida vabalt valitud ujumisstiilis 25 meetrit, mis aga ei taga lastele piisavaid
oskusi veeõnnetustes ellujäämiseks. Suure hirmuga suudab igaüks enamasti 25 meetrit ujuda, kuid sellest jääb väheks, kui avavees ootamatult vette satutakse. Eestis satub aga inimene varem või hiljem mõne veekogu äärde ja kui ta seal juba on, siis ei tea ta kunagi, mis juhtuda võib. Võib-olla on seal vaja hoopis kedagi teist abistada. Ka elupäästmiseks on ujumisoskust vaja. Seega julgen öelda, et igale noorele saarlasele on ujumisoskus elutähtis. On ju vett meie ümber oluliselt rohkem kui jalgpalli- või golfiväljakuid.

Olen KGs ujumisõpetaja olnud kolm õppeaastat – selle ajaga olen õpetanud ujumist harrastama mitusada noort saarlast. Ujulas toimuvad lisaks kooli kohustuslikele ujumistundidele veel ujumisring 1. klassile, 2.-12. klassi ujumis­trenn ja 5-7-aastaste koolieelikute suplustrenn, et õpetada lapsed ujuma võimalikult vara.

Üks põhialasid

Ujumise näol on tegemist teatud moel ühe põhialaga. Kooli kõikides teistes ainetundides on nõutud tähtede ja numbrite tundmine, et õppida erinevaid keeli, võrrandeid, süsteeme ja ülesandeid lahendama. Nii on ka ujumisoskus eelduseks teistele spordialadele ja toetab kogu keha füüsilist ja vaimset arengut. Jah, ka vaimset – inimene peab ujumisel suutma mõelda, kuidas ja mis kehaosa ta liigutab ning palju tal õhku jagub, et sooritada teatud liigutused vees edasi liikumiseks. Samuti on vaja mõelda sellele, kuidas ohutult veest välja saada. Ujumisoskus ja veekartuse puudumine on paljudel spordialadel tähtsaim, olgu selleks rallisport, orienteerumine või purjetamine. Näiteks võib rallispordis kogemata sügavasse tiiki sõita ning sealt peab kiirelt välja ujuma, et autoga koos veepõhja ei vajuks.

Kuigi lähiajal on aset leidmas suured muudatused Saaremaa halduskorralduses ja võib-olla ka hariduselus, siis basseinides veevoolu suund ei muutu ja uuendatud ujumis­õpetuse eesmärgiks on tagada ujumisoskus kõikidele Saare maakonna esimese kooliastme õpilastele. Meie lapsed peavad 3. klassi lõpuks oskama ujuda. Uus ujumisoskuse nõue rakendub 2018. aastast, kuid koolidel on võimalik sellega alustada juba septembrist. Kohalikel omavalitsustel tuleb koostöös koolide ja ujumisõpetajatega vastavalt uutele nõuetele korraldada ujulatesse ujumistundide ajad ja laste transport. Ujumisoskuse seiret hakatakse läbi viima 2020. aasta kevadel, kui sel sügisel kooli minevad lapsed jõuavad 3. klassi. Ujumisõpetuse uuendamiseks eraldatakse omavalitsustele lisavahendeid kokku 1,2 miljoni euro ulatuses senise 230 000 euro asemel. Kohalikud omavalitsused peavad ise sellega toimetama nii, et kõik lapsed saaksid ujumise selgeks.

Erinevates riikides on ujumisoskuse nõuded erinevad. Näiteks Hollandis peab 3. klassi õpilane suutma külmas vees ujuda ja veest välja ronida täisriietuses. Enamik Eesti lapsevanemaid kindlasti mõtleb kohe seepeale, et koolist koju tuleb läbimärg laps. Kuid hea õnne korral ja ujumisoskuse omandamisel ta tulebki ise koju. Tänagem siis seda kõige vägevamat ja õigel ajal omandatud ujumisoskust! Või näiteks veelgi ekstreemsem nõue oli aastaid tagasi Vancouveri mäesuusapiirkonnas, kus kõik kohalikud 4-aastased lapsed pidid suutma libedate jäätükkide vahelt välja ronida. Selline nõue oli tingitud just mägedest alla suusatavate laste uppumissurmade arvu tõttu. Lihtsalt ei suudetud kõiki mägijärvesid märgistada, et vältida laskumist nende õrnale jääle. Neid huvitavaid näiteid riikide eri piirkondade põhjal võib lugeda üles mitmeid, ent Eesti 25-meetrise distantsi ujumisoskuse nõuet oli üsna lihtne ja kerge täita.

Aastatel 2010-2016 on Eestis veeõnnetustes kaotanud elu 17 põhikooli klassitäit inimesi (keskmiselt 60 uppumissurma aastas) ja seetõttu on meil kohustus reageerida. Midagi peab kurva statistika lõpetamiseks tegema ja selleks ongi uus ujumisoskuse definitsioon: julgus hüpata sügavasse vette, seejärel läbida 100 meetrit kõhuli, sukelduda eseme järgi veekogu põhja, hõljuda 3 minutit veepinnal (puhata, jääda rahulikuks), ujuda 100 meetrit selili ja tulla veest välja. Sealjuures ei tohi jalgu asetada põhja ja abivahendite kasutamine on keelatud. Paneb mõtlema?

Riietega vees

Ehk kümne aasta pärast saame taas muuta liikumisõpetuse ainekava ujumise osa, lisades sinna ühe punkti – täisriietuses ujumine. Just vee ääres möllamine, müramine ja mängimine ning ootamatult riietega vette kukkumine on saanud paljude uppumissurmade põhjuseks. Basseinis, ujumisriietes, soojas ja selges vees – sellises keskkonnas oskavad peaaegu pooled ujuda, kuid ootamatult vette sattumine ehmatab ka vilunud ujumisoskusega inimest. Kui on aga selge ujumine uue definitsiooni mõistes, siis saab inimene ka ehmatusega hakkama. Vastupidiselt neile, kes basseinis ainult 25 m suudavad läbida. Tegelikult ongi 200 meetri läbimise ja oskuste mõte selles, et siis saab ujumisõpilane nii vilunuks, et kui ta ootamatult vette kukub, ei löö see kohe n-ö hinge kinni. Need oskused, mida basseinis 200 meetri läbimiseks vaja on, aitavad ka välisveekogus paanikat vältida ja seal u 25 meetrit läbida.

Saare maakonna koolilaste riikliku õppekava ujumisosa on seni läbi viidud enamasti Leisi keskkooli ja KG ujulates. Varem on saanud ministeeriumi eraldatud vahenditest kõik maakonna üldhariduskoolide 2. ja 3. klassi õpilased keskmiselt vaid 12 ujumiskorda ühe õppeaasta jooksul, mis aga ei taga ka veel täna kehtiva normi (25-meetrise distantsi läbimise) omandamist. See paneb lapsed ohtu ja neil ei ole võimalik teisi veega seotud tegevusi turvaliselt harrastada.

Paljud õpilased saavad 12 tunniga veekartusest üle ja julgevad ehk poole kursuse järel juba jala basseini ääres vette panna. Samas on ka neid õpilasi, kes esimene tund harjuvad veega ja 11. tunnil juba hõljuvad veepinnal, sukelduvad basseinipõhja eseme järgi ning liiguvad 200 meetrit kõhuli ja selili. Siinkohal on tugevalt tunda kodust abi – lisaks ujumistundidele käib laps ka koos vanematega ujumas.

Lisamiljoni eraldamisega avanevad erinevad võimalused ujumisoskuse õpetamisel. Eesti ujumisliit ja päästeamet on välja töötanud 40-tunnise alg­õpetuse näidistundide kirjelduse, mille läbimisel õpilased uue ujumisoskuse nõude saavutavad. KG ujulas proovisime ujumise algõpetamisel ka tsükliõppevormi, kuid liialt intensiivne ja pikaaegne järjest vees viibimine ei ole noorele just kõige produktiivsem õpetamismeetod. Meie kogemusel annab kõige efektiivsema tulemuse kaks korda nädalas ujumisõpetust, mis algab õpilastel 2. klassi III õppeveerandil ning lõppeb 3. klassi lõpetamisel. Samas soovitab rahvusvaheline kogemus ujumisega alustada esimesest klassist, sest siis ei ole veel muudes ainetes koormus nii suur ning õpilased on valmis ujumise õppimisele mängulisemalt lähenema.

Muudatustega seoses võib saada väljakutseks vajalike tundide läbiviimise võimalus ühel õppeaastal ja piisava hulga ujumisõpetajate valmisolek kursuste läbiviimiseks. Teisest küljest võib mõnele maakoolile osutuda keeruliseks ka igal nädalal kaks korda basseinitundideks Kuressaarde või Leisi sõitmine. Kuid hea tahtmise, korraldamise ja koostööga saab ka sellega hakkama, kui seada prioriteediks muude tarkuste ja oskuste kõrval ka ujumisoskus. Terves kehas on ikka terve vaim!

 

Print Friendly, PDF & Email