Silmakabinetis saadetakse tihtilugu imesid korda (7)

KAASAEGNE APARATUUR: Silmakabineti õde Ellen Väli näitab seadet, mille abil saab nägemise korrigeerimiseks refraktsiooni andmed. Ehk lihtsamalt – ütleb, millise numbriga prilliklaase Leelo Sepp vajab.
MAANUS MASING

Tänapäeval on kombeks viie kuni kümne aasta tagant ametit vahetada. Kuid leidub ka erandeid. Kuressaare haigla silmakabineti õde Ellen Väli on ühes asutuses tööl olnud juba 52 aastat.

Silmakabineti õe graafik on tihe. Siiski on Ellen nõus mind kell 8 hommikul vastu võtma. Selleks, et ajakirjanik saaks aimu, millega silmakabineti õde tegeleb, teeme kiiresti läbi kõik nägemiskontrolli protseduurid. Kokkuvõtvalt soovitab Ellen mul lähiajal silmakontrolli pöörduda. Pärast 40. eluaastat võiks tema arvates igaüks silmi kontrollida lasta.

„Inimesed kardavad, et saadetakse lõikusele või mida veel. Kui õigel ajal abi saab, pole ravi raske. Tavaliselt tullakse meie juurde siis, kui on hilja,“ ütleb ta. Eriti soovitab Ellen lasta silmarõhku mõõta. Aparaatidest on neil kasutada veel pilulamp ja vahendid OCT silmadiskide ja -maakula uurimiseks. Aga aparaate on veel paljugi. Ellen teeb eeltöö ära, arst tutvub juba arvutis olevate elektroonsete andmete ja fotodega. Neid saab saata ka näiteks Tallinna, et teise arsti arvamust küsida.

Alustas juba 16-aastaselt

Aga kuidas Ellen õeameti valis? Tegelikult alustas ta sõjaväehaiglas operatsioonitoa sanitarina tööd juba 16-aastaselt. Aasta hiljem läbis ta õdede kursused. „Need olid vist esimesed kursused, mida Punane Rist ja Poolkuu siin korraldasid,“ oletab Ellen. Kursused kestsid kaks aastat. Juba teisel õppeaastal kutsuti ta tööle Kuressaare haigla kirurgiaosakonda, kus töötas kokku viis aastat. Seejärel kutsuti ta pargi ääres asunud polikliiniku silmakabinetti tööle.

Silmakabinetis on ta töötanud koos 27 arstiga. „Arst käib meil ühel päeval kuus. Mõni tuleb ju ainult üheks päevaks siia. See-eest olen saanud koos olla ülemarstide ja teiste spetsialistidega. Igaühelt õpid midagi,“ täpsustab ta.

Arstiga vastuvõtupäevad venivad kümnetunniseks. Rekord on olnud umbes 40 inimest päevas.

Elleni ametivaliku üheks põhjuseks oli see, et ta vanaisa kaotas õnnetuses nägemise. „Vanaisa tahtis veskit ehitada ja lõhkus selle jaoks kive, kuid oli plahvatusele liiga lähedal. Ta sai elus kõik asjad pimedana tehtud, aga mina tahtsin lapsest saati, et ta oleks nägijaks saanud,“ selgitab Ellen oma valikut. Kooli ajal plaanis ta tegelikult kirjanikuks saada: „Kirjandid tulid mul hästi välja. Siis hakkasin Pioneerile ja Sädemele lugusid saatma.“

Õetöö kõrvalt töötas ta optometristina. „Juba 50 aastat olen ka seda tööd teinud. Vahelduva eduga olen olnud nii Norman Optikas kui Eesti Optikas,” lisas ta. Nõukogude ajal oli Kuressaares ainult üks prillipood. „Kui ma haiglast läksin, siis oli järjekord ukse taga. Pood asus kaubamaja vastas väikses majas,” meenutab Ellen. „Aparatuur oli lihtne ja sellega läks kaua aega, kuid tagantjärele vaadates saime täiesti õiged tulemused,” on ta rahul.

Mõtles ka arstiametile

Prilliklaasid tulid toona Tallinnast või isegi Venemaalt. „Prilliraamidest oli saada vaid musti ja pruune, aga sellega ma täpselt kokku ei puutunud. Eks müüjad teavad paremini,“ soovitas ta moeküsimusi teistega arutada.

Elleni sõnul saavad nende enamus patsiente kas uuesti nägijateks või vähemalt oma hädadele leevendust. „Inimene kohe sirgub pärast seda. Tulles on selline lontis, aga pärast operatsiooni särab, naabrid ei tunne enam ära. On neid, kes avastavad, et tal on jalas hoopis lillad püksid, mitte mustad. On tuldud tagasi ja öeldud, et tead, mul on kodus värviteleviisor!“

Ise arstiks saamisele on Ellen küll nooruses mõelnud, aga laste kõrvalt jäi see vaid mõtteks. „Kaheksa klassi õppisin Pihtlas, siis saadeti mind lümfidega aastaks Sõmera sanatooriumisse, kus lõpetasin üheksanda. Tädi oli mul sõjaväehaiglas kokaks. Tema kutsus, et tule tööle. Seal olid öövahetused.

Ühekorra miilits küsis, et kuhu sa, laps, öösel üksi lähed. Kui kuulis, et sõjaväehaiglasse, siis lubas minna. Õed olid eestlased, aga vene keel sai ka selgeks. 25 aastat olin kindlustusagent ka tööde kõrvalt. Õhtukoolis lõpetasin keskkooli 11. klassi. Täiendkoolitustel tuleb aga kogu aeg käia.“

Ellen leiab, et igal inimesel peab olema hobi, mis mõtted töölt ära juhib. Temal on selleks laulmine. „Kaksteist aastat laulsin Lyras. Nüüd olen Kanarbikus olnud 14 aastat. Alles käisime Soomes esinemas. Mingi lõõgastus peab olema. Ilma ei jaksa tööd teha.“

Noori julgustab ta õeks õppima. „Eks ma ootan endale vahetust, aga noored peavad ametit raskeks. Ega see selline laua taga istumine ole. Jooksed kogu aeg ühe masina tagant teise taha. Aknad on kinni kaetud. Lisaks peab õde olema see esimene barjäär, kes patsientide meelepaha enda peale võtab. Abi saades on nad tänulikud, aga leidub ka neid, kes arvavad, et ilma riiuta ei saa. Inimesed on erinevad, aga nendega peab hästi läbi saama, kannatlik olema. Tasuks on, et saad kedagi aidata – tänulikke inimesi on tore näha.“

Print Friendly, PDF & Email