KÕNE IFFILE: Kui bänd tuleb jälle kokku

Täna räägime Ivo Linnaga nähtusest, kui laiali läinud bänd otsustab taas kokku saada, et veelkord üheskoos kontsert anda. Hiljuti mängis Iff ka ise keskkooliaegse bändi Müstikud koosseisus. Bänd soojendas ammumängitud lood üles koolikaaslaste tungival palvel Nasva klubis lennu kokkutulekul.

See oli rohkem selline sümboolne esinemine ja pulli tegemine seoses sellega, et 50 aastat möödus kooli lõpust. Seda ei saanudki väga tõsiselt võtta, kuna meie põhijõud ja –liige Paavo Vahter hukkus ju ammu liiklusõnnetuses. Aga selleks, et teda meenutada ja klassiõdedele natuke nalja teha ning rõõmu valmistada, tulime kokku.

Muidu on see üsna traditsiooniline nähtus. Kui mõne ansambli hiilgeajast või sünnist on möödas mingisugune ümmargune tähtpäev, siis üritatakse kokku tulla. Mõnel see õnnestub ja mõnel mitte. Rahvas läheb ikka kohale nende lugude pärast, mida on armastatud, n-ö oma noorusega kohtuma. Publik ju vananeb koos sinuga. Kui minagi praegu kontserte annan, siis publik on sama juuksevärviga, mis mina. Seal pole midagi teha, tütarlaste patsides on halli.

Minu meelest on aga kõige halvem see, kui keegi tõesti teatab, et täna on meie viimane kontsert. Läheb mööda paar kuud või aastat ja siis tullakse uuesti kokku, vot see on publiku suhtes ülekohtune. Meil Eestis on neid näiteid küll, kes niimoodi on teinud. Taskutes hakkab tuul vilisema ja sellepärast tullakse ilmselt kokku. Niisugused mängud mulle ei istu.

Vanu lugusid võib üles soojendada muidugi alati, aga minu meelest ei ole hea kramplikult üritada midagi teha. Kogemus ütleb seda, et kui bänd tegutseb, tehakse tohutu himuga proovi ning püütakse loomingut välja anda nii, kuis jaksatakse. Aga ükski ansambel pole ju igavene ja kui vunk ära kaob, peakski minema laiali ja kogu selle asja ära unustama. Bändi tegemine on ju nagu abielu. Ainult, et sa oled abielus mitme inimesega ja nad on väga erinevad. Võivad tekkida tohutud riiud, solvumised. Kõik on suurte egodega ja siis minnakse niimoodi raginal laiali, et kohe kõrbelõhna on tunda. Aga kui tuleb ümmargune tähtpäev, siis hakatakse vahel lepitust otsima ja unustatakse noorepõlve vaen ära.

Teinekord on muidugi jälle nii, et inimesed lähevad oma eludega lihtsalt laiali, kes läheb teise linna elama… Ja kui siis aastakümned mööduvad ja ühel tuleb mõte, et teeks veel pulli ja tunneks rõõmu ühisest musitseerimisest. Sellest mõttest ma saan juba aru.

Praegu on päevakorras Ruja kontsert ja Ruja on muidugi eesti muusikas märgilise tähendusega ansambel. Ruja muusika elab ju edasi ja ka suurem osa meestest on elus. Kuna see on nii tähtis bänd olnud, kirjutan sellele küll kahe käega alla, et 20. augustil selline mälestuskontsert tuleb.

Mäletan, kui Tõnis Mägi läks omal ajal Rootsi. Oli vist kuskil 80. aastate lõpupoole. Siis ta tegi linnahallis kontserdi ja oli ka umbes nii, et tema viimane kontsert. Muidugi ma läksin ka mõttes hüvasti jätma, sest antud hetkel oligi seis selline, et lähebki minema ja kes seda ette teadis, mis saama hakkab. Sama oli Marju Kuudiga, kes läks juba varem Rootsi. Temal oli ka enne viimane esinemine ja siis ma mõtlesin, et millal ma veel ükskord Rootsi saan, et võib-olla näengi teda viimast korda elus. Selline värk oli siis.

Mu enda elus on olnud kaks põhibändi. Üks neist on Apelsin, millega esinesin hiljaaegu Henno Käo pingi avamisel Laimjalas. Aga Apelsiniga on see häda, et minuaegsest Apelsinist on elus paar meest. See nimi võib edasi kesta, aga seda Apelsini, kus mina laulsin, enam pole. Teine bänd on Rock Hotel, mis on ka vaikselt lavalaudadelt taandunud. Väga harva on esinemisi. Seda pingelist töötegemist, nagu oli 80. aastate alguses, kui tegime iga päev proovi, ei saagi enam olla. Me oleme vanaks jäänud.

Küllap tuleb see viimane mulgi kunagi, aga loodan, et sinna on aega. Küsimus on kahes asjas: kas tervis peab ja kas on inimesi, kes tahavad mind kuulata. Mulle endale väga meeldib laval olla ja kuni häält on, tahaks ikka laulda. Ja kui ühel hetkel mind enam kuulda ei taheta või hääl kaob ära, ei ole ma kurb või pettunud. Saan siis aru, et olen oma töö ära teinud. Ükskord saab iga asi otsa.

Print Friendly, PDF & Email