Ooper – tõeline kunst ajalisi piire ei tunne

“Tõeline kunst ajalisi piire ei tunne – tõenäoliselt on see üks sõnum, mida tänavuste Saaremaa ooperipäevade peaesineja Krefeld-Mönchengladbachi teater Saksamaalt oma vaatajate-kuulajateni viia soovib,” kirjutab ooperihuvilisest kuressaarlane Urmas Kiil.

Teatri avaetendus seekordsetel ooperipäevadel oli Richard Wagneri romantilisest loomeperioodist (mõnikord tituleeritakse seda ka reformimeelseks ja Dresdeni etapiks) pärinev „Lohengrin“.

Kui me täpselt aasta tagasi Saaremaa 9. ooperipäevadel Krefeld-Mönchengladbachi teatri muusikajuhi Mihkel Kütsoniga (seekord on ta ise dirigendipuldis) põgusalt vestlesime, jäi ta „Lohengrini“ lavastusest rääkides üpriski kidakeelseks.

Ta vaid ütles, et Wagneri ühe tuntuma teose lavastus on teatris alles valmimisjärgus ja et esietendus on kavandatud 2017. aasta esimesse poolde. Seega on tegemist väga noore lavastusega.

Igavesed probleemid

„Lohengrin“ valmis 1840. aastail. Euroopas puhkenud rahutuste (nn rahvaste kevad ehk 1848. aasta revolutsioonide laine) mõju tõttu toimus esietendus alles 1850. aasta augusti lõpupäevil Weimaris.

Wagneri kirjutatud libreto viib meid 10. sajandi algusesse Brabanti hertsogkonda (ajalooline piirkond, täna jääb see ala Belgiasse ja Hollandisse). See oli aeg, mil Ida-Frangi riiki ehk Francia orientalisti (tänapäeva Saksamaa eelkäija) valitses kunigas Heinrich I Linnupüüdja. „Lohengrini“ lavastuses on ta üks keskseid tegelasi.

Ooperi süžee ja selle tähtsamad tegelaskujud laenas Wagner keskaegsetest germaani legendidest ja müütilisest kirjandusest. Suurteoses püstitatud probleemid on aga tõepoolest igavesed – armastus ja vaen, sõprus ja vihkamine, siirus ja silmakirjalikkus, ligimese umbusaldamine, suisa haiglaslik kiindumine pelgalt materiaalsetesse väärtustesse (Wagner ise nimetas seda tabavalt mammonismiks), reeturlikkus ja lubadustest mitte kinnipidamine, erakordne soov teiste üle valitseda ja ülemäärane võimujanu, poliitiline populism… Loetelu võiks jätkata.

Need on ju teemad, mis on vaimuinimestele läbi ajaloo huvi pakkunud, olgu ajastu ja olme milline tahes – kas 10., 18. või siis 21. sajand. Seepärast on ka mõistetav, miks lavastaja Robert Lehmeier otsustas autori algset teksti ja sõnumit edastavad tegelased hoopiski tänapäeva tuua. Nii näiteks leiab lavastuse alg- ja lõpustseen aset ÜRO julgeolekunõukogu istungite saali sisekujundust meenutavas ruumis, kus tähtsa näoga lahatakse impeeriumide ja väikeriikide saatust puudutavaid küsimusi.

Muide, sama võtet on Krefeld-Mönchengladbachi teater kasutanud ka reedeses Giuseppe Verdi „Maskiballi“ lavastuses. Saaremaal etendatav „Maskiball“ pidavat jääma teatri viimaseks, sest pärast ooperipäevi võetavat see repertuaarist maha.

Verdi ooper, nagu teada, põhineb Rootsi kuninga Gustav III tapmislool. Kuna aga tsensuur ei lubanud omal ajal seda teemat kasutada, viis helilooja tegevustiku üle kolonialismiajastu Ameerikasse. Saksa teatri lavastuses hargnevad sündmused aga hoopiski 1960. aastate USA-s. Analoog ja kunsti üks igikestvaid teemasid on taas olemas – salakaval ja alatu poliitiline mõrv. 1963. aasta novembris mõrvati ju 20. sajandi Ameerika üks tuntumaid riigipäid John F. Kennedy.

Muljeid „Lohengrini“ etenduselt

urve tiidus

Urve Tiidus

Rääkides lavastuse vormilisest küljest (tegevustiku kaasaega toomine) möönis riigikogu liige Urve Tiidus, et talle isiklikult sellised käänakud ja paralleelide tõmbamised väga meeldivad. „On loomulik, et lavastajad otsivad teid, kuidas tõsist kunsti tänapäeva inimesele lähemale tuua,“ ütles ta. „Vaja on näidata kokkupuutekohti, olgu ajastu ja ühiskonnakorraldus milline tahes.“

„Meid igapäevaselt ümbritseva elu vormiline külg ju pidevalt muutub,“ jätkas Tiidus. „Nii näiteks on inimesed küll eri ajastutel erinevalt kostümeeritud, kuid nende püüdlused ja soovid, nende elu head ja halvad küljed jäävad kestma.“

Tiiduse sõnul saavad kultuuri mõistvad inimesed aru, et meie elus pole palju selliseid asju, mille kohta saame öelda, et see on täielikult uus. „Ajaloos ju ikka kõik kordub,“ lausus ta. „Ainult, et alati-alati uues kuues, mis ongi ehk igale uuele põlvkonnale andnud lootust ja alust väidetele, et nemad loovad täielikult uue maailma.“

Kersti Suursaar

Saaremaa ühisgümnaasiumi kunagine võõrkeeleõpetaja, praegu aga ajutiselt Minskis elav Kersti Suursaar oli enam-vähem sama meelt. Ta ütles: „Kaasaega toomine on ju tänapäeva kunstimaailmas üpriski levinud nähtus. Minu arvates on see õige võte. Tegelikult inimloomus ei muutu. Muutuvad vaid dekoratsioonid. Inimloomus oma vooruste ja puudustega on ju kogu aeg sama.“

Suursaar lisas, et Saksa teatri lavastuses meeldib talle eelkõige see, et siin on probleeme eriliselt võimendatud. „Inimesele lihtsalt tuleb seda teha, inimest tuleb aegajalt emotsionaalselt mõjutada, vastasel juhul ei jõua need probleemid lihtsalt temani,“ tõdes ta.

Kuressaare elanik Ebe Lember pärast etenduse 2. vaatust: „Lavastuse kaasaegne vorm mind igatahes ei häiri. Muusika ja selle ettekanne on ju suurepärane. Olen seal kandis käinud, kus Wagner selle muusika kirja pani. Head meenutused. Naudin täiega!“

Julia Laffranque

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja suvesaarlane Julia Laffranque tõdes, et Wagneri muusika on talle alati meeldinud. „Lavastuse vormi suhtes on mul seni mõned küsimused siiski tekkinud, millele oleks huvitav lavastajalt vastuseid saada,“ ütles ta. „Näiteks, miks esimese vaatuse võitlusstseeni ajal ründas Lohengrin kõigepealt kurjust kehastavat naist ja nõida, Brabanti krahvi Friedrich von Telramundi abikaasat Ortrudi, mitte aga krahvi ennast, kes talle väljakutse esitas. See jäi mulle arusaamatuks.“

Vahemärkusena olgu öeldud, et ka allakirjutanule tuli see stseen üllatusena. Kuid ehk lähtus lavastaja veel ühest kunsti igihaljast teemast, mille prantslased on pannud väljendisse cherchez la femme – alati otsi naist.

„Lohengrini“ Ortrudi sarnaseid ja meestele alati oma kurja tahet peale sundivad naisi leidub kunstiajaloos rohkesti, näiteks leedi Macbeth. Krefeld-Mönchengladbachi teatri „Lohengrini“ tõlgenduses istub kurjuse kehastus Ortrud etenduse alguses ÜRO julgeolekunõukogu istungite saali meenutavas ruumis juhi kohal ja platseerub sinna ka etenduse lõpus.

„ÜRO kontseptsiooniga olin enne etenduse algust juba tutvunud ja see on mõistetav,“ jätkas Laffranque. „Tuleb aga möönda, et kõik on veel nii värske ja seetõttu on mul raske oma muljed sõnadesse panna. Pealegi olen praegu veel väga Rein Rannapi „Nurjatu saare“ lummuses, mis etendus läinud nädala lõpus. See oli tõepoolest midagi võrratut. Parim näide, kuidas üks ooper võib olla moodne ja rääkida iidsetest asjadest aastatuhandetagusel Saaremaal.“

Lõpetuseks ütles Julia Laffranque, et üldjoontes jäi talle etendusest väga hea mulje, kõik vajavat aga lahti mõtestamist. „Eelkõige on mul aga hea meel selle üle, et mu mõlemad pojad on siiamaani hästi vastu pidanud,“ lisas ta. „See tähendab, et ka neid köidab kõik see, mis laval toimub.”

Et aga Saksa teatri „Lohengrini“ tõlgendus Saaremaa ooperipäevade publikule üliväga meeldis, seda näitas publiku enam kui kümme minutit kestnud tugev aplaus.

 

Print Friendly, PDF & Email