Trofee saab ka pauku tegemata

Orissaare meeste eestvõtmisel sotsiaalmeedias loodud leidsarvede lehekülg on ärgitanud sarvejahile neidki, kel varem pole metsa üldse asja olnud.

OMA SUUND: Orissaare jahiseltsi juht Hinnar Kuuder tõstab esile oma jahtkonnas võetud suunda küttida ennekõike väärarenguga loomi ja säilitada tugevamaid.
MAANUS MASING

Jahimaja Tagavere külas on Orissaare jahiseltsile koduks olnud kümmekond aastat. Huvitav on asjaolu, et krunt, millel asub ka lasketiir, jääb Pärsama jahialale, mistõttu Orissaare seltsi mehed n-ö paugutavad naabrite maa peal.

Seltsil endal on aga vanust juba poolsada aastat. Alates 1967. aastast on Orissaare kütte juhtinud Aleksander Väin, Rein Väli, Kalmet Ligi, Alar Väin ja nüüd Hinnar Kuuder.

Seltsil on tervelt 90 liiget, aktiivseid jahimehi neist 45-50, igal pühapäeval käib väljas 35. Noori poisse käib meestega ikka kah kaasas, aga nagu kütid ise muiates ütlevad – nutitelefon kipub nende jaoks tähtsam olema kui see, mis metsas toimub.

Huntide pärusmaa

Orissaare jahipiirkonna omapära on see, et tema keskosa on sisuliselt teedevaba. Metsa ja soisevõitu aladega kaetud kant on olnud seltsi praeguse esimehe Hinnar Kuuderi sõnutsi seetõttu huntide pärusmaa. Praegu, tõsi küll, on see maa hundivaba, aga nagu öeldakse – loodus tühja kohta ei salli…

Merepiiri on jahialal palju, linnujahti peetakse ka. „Sel aastal läheb see ilmselt väga aktiivseks. Mida sa muud ikka teed,“ muigab Kuuder. Kuigi näiteks hanejahi algus on nüüd riigi poolt miskipärast nihutatud 20. septembrile, mil enamus linde on juba lahkunud.

Nagu paljudes teisteski jahipiirkondades, on ka Orissaares praegu tugev hirvepopulatsioon. Samas tuleks Kuuderi sõnul olukorda suhtuda mõistusega. „Mu meelest on see kisa hirve liigse arvukuse pärast pisut küsitav. Teda on ju mitu aastat intensiivselt kütitud, peaks ära ootama, milline on tema tänavune juurdekasv. Kui metsseal on poegimine üks seitsmele, siis hirvel ikkagi üks ühele. Lisaks lastakse hirve arvukust ka tänavu allapoole,“ arutleb ta.

Suuremat tähelepanu tuleb ilmselt pöörata ka metskitsedele, kes suures seajahituhinas pisut fookusest välja on jäänud ja uus väljakutse on muidugi šaakal, kelle kohta spetsialistid ütlevad, et Saaremaa on talle ülimalt soodne elupaik. Samas jääb küttidele arusaamatuks, miks šaakal võõrliigi alt väikeulukite hulka määrati. Orissaare jahimehed tunnistavad, et oma jahimaadel pole šaakalit siiski veel nähtud.

Märkimisväärne on see, et Orissaare maadel on jõudsalt suurenema hakanud jäneste arvukus.

Maaomanikega on Kuuderi sõnul seni väga hea koostöö olnud. Viljakasvatusega tegelejad on jahimeestega pidevalt ühenduses ja annavad kohe teada, kui põldude ääres n-ö uudistajaid või nende jälgi näha on olnud. Ka suurte metsakahjude pärast pole jahialal seni põhjust olnud muret tunda.

Traditsioonidest rääkides märgib Kuuder, et igal sügisel toimub Orissaare jahiseltsi esimene ühisjaht ühes ja samas paigas. Tagaverel minnakse Kuivastu maantee äärest Andruse-taguselt Saue tee peale välja. Seetõttu nimetatakse seda jahti ka Andruse ajuks.

Seltsi majandamine on seni toimunud ainult seltsi oma vahenditest, mis saadakse jahisaagi realiseerimisest. Seltsi juht kiidab koostööpartnerit Saare Ulukit, kes on seni kütitud loomad kõik vastu võtnud, kuid mainib sealjuures, et teenustööna vorsti ja konservide valmistamise tähtajad võiksid mõnikord siiski pisut lühemad olla.

Metsloomaliha realiseerimisega praegu probleeme ei ole, vastupidi, sügisel hakkavad helistama erinevad kokkuostjad, kes on valmis lihale ise järele tulema. Eriti tahetud on põdraliha, mille hind paistab sügisel taas ülespoole minevat.

Omapäraks lasketiir

Orissaare jahiseltsi üheks omapäraks on lasketiir. Saaremaal neid kaks tükki ongi, teine Kuressaare külje all Kalamajas. „Viimastel aastatel oleme enne esimest ühisjahti tiirus ikka paugud ära teinud ja püssitorud puhtaks lasknud. Mõned esiti natuke pelgasid, aga see pole ju mingi võistlus,“ selgitab Kuuder ja lisab, et nüüd on see juba täitsa tavaline, et pärast jahti hakatakse jahimajas grillima ning taldrikuid laskma.

Harjutusvõimaluse olemasolu tähendab sedagi, et seltsi liikmete sportlikud tulemused jahilaskmises on liikunud ülesmäge. „Jüri Tamm, Kaarel Saar, Marko Vann,” loetleb seltsi juht edukamaid jahilaskureid.

Kõige odavam jahilaskmine siiski pole. Üks püssipauk maksab 22 senti, ühe laskeseeria jagu taldrikuid, 25 tükki, kokku 3.50.

Seltsi tegevussuundadest tõstab Kuuder eriti esile valiklaskmist. „Meie jooneks on lasta väär­arenguga loomi ja hoida ilusamaid. Sealjuures tuleb muidugi jälgida soolise ja vanuselise tasakaalu säilitamist ja loomulikult sedagi, et laskelimiidid täidetud oleksid. Aga nii küll ei ole, et esimene, kes näo välja pistab, see kohe maha võetakse.“

Seltsil on sõprussuhted Põlvamaa Rasina jahipiirkonna küttidega. Saarlased käivad kagueestlaste juures kitsejahil ja nood omakorda Saaremaal hirvejahil.


Veretu trofee võib igaüks leida metsas uidates

Uhke sarvetrofee võib endale seinale saada igaüks, kes viitsib talvel või siis märtsis-aprillis metsas uidata. Ja selleks pole vaja teha ühtki pauku, kuna igal kevadel ajavad hirved-põdrad-kitsed oma sarvepaari ise peast maha.

Paljud ei tea, et sarved on metsloomadel nagu inimestel juuksed, mis ikka ja jälle tagasi kasvavad.

Ööpäevas kasvab sarv kuni kaks sentimeetrit, nii et jaanipäevaks on see uuesti täielikult välja arenenud. Kasvamise ajal on sarv kaetud nahaga, mille loom lõpuks vastu puud nühkides maha ajab. Sarve värvus sõltub sellest, milliste puude vastu loom oma vägevat krooni nühib.

Orissaare mehed on juba mitu aastat sotsiaalmeedias pidanud leidsarvede gruppi, kus huvilised postitavad pilte oma leidudest. Enamus neist on jahimehed, kuid näiteks üks veebilehe haldajatest on hoopiski loodusfotograaf, kes pole kunagi püssi kätte võtnud. Samas on tema isa ja vend jahimehed.

Hinnar Kuuder tõdeb, et enamasti on leidja saagiks üksik sarv, aga kolm-neli korda aastas õnnestub leida ka täiskomplekt. Asi on selles, et sarved ei tule loomal ühekorraga peast. Need võivad pudeneda ise või siis pukslemisel. Suuremate sarvede puhul hakkab loom kohe ka teist maha ajama, kuna tema tasakaal on häiritud, seetõttu on suure sarvepaari leidmise tõenäosus suurem. Väikeste sarvede puhul ei pane loom tähelegi, et miskit on kaduma läinud. Aga rusikareegli järgi võib sarve paarilist poole kilomeetri raadiuses otsida.

Kui tavaline uitaja leidsarve peale satub, mida ta sellega teha võib? „Vii koju,“ ütleb Kuuder ja lisab, et leidsarv ei vaja mingit töötlemist, vastupidi, seda ei maksa ka pesta, kuna värv tuleb nühkides maha. Ja muidugi tuleks leiust pilt teha ja leidsarvede lehele postitada.

Print Friendly, PDF & Email