Teadlased ennustavad huntidele järelkasvu (1)

Ehkki keskkonnaagentuuri aruande autorid ei välista, et käesoleval aastal võib huntide arvukus Saare maakonnas mõnevõrra suureneda, on asjatundjad siiski seisukohal, et praegu on ses küsimuses veel vara mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

JÜRI MESILA hoiab käes isahundi koljut, kelle ta Kärla kandis lasi maha 1998. aastal. 2011. aastal hinnati trofee rahvusvahelisel trofeede võistlusel kuldmedali vääriliseks. Ainuke hunt, kelle ta pea veerandsada aastat kestnud jahimehe karjääri ajal on tabanud. Mehe enda sõnul on praegu tõepoolest huntide pahateod vaibunud. Mida toob aga tulevik, seda ei tea keegi.
IRINA MÄGI

Aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2017“ on kirjutatud: „Möödunud aastal Saaremaalt kogutud bioproovide põhjal võib üsna veendunult väita, et ei kütitud ära kumbagi saare lääneosa asustanud [hundi]karja juhtlooma, mistõttu võib seal tänavugi oodata juurdekasvu.“

Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti Tõnu Talvi sõnul teevad aruande koostajad säärase järelduse puhtteoreetilisel baasil, toetudes senise jahipidamise käigus ilmsiks tulnud teabele.
„See ongi kõik ja siit edasi minna praegu ei tohiks,“ ütles ta. „Huntide populatsiooni võimaliku kasvu küsimuses Saare maakonnas ma kellelgi mingeid konkreetseid järeldusi teha ei soovitaks, sest igasugune spekuleerimine pole korrektne ja mõttekas tegevus.“

Keskkonnaameti peaspetsialist lisas, et tema näeb asjade käiku pigem positiivses valguses, seda vähemalt praegu. „Ma ei taha küll midagi ära sõnuda, kui me aga räägime 2016. aastast ja käesoleva aasta esimesest poolest, siis näiteks konkreetselt Saaremaal on lammaste murdmine huntide poolt eelneva viie-kuue aasta perioodiga võrreldes märkimisväärselt vähenenud, seni on murtud kümmekond lammast,“ tõdes ta.

Murdmisjuhtumite arvu vähenemise põhjuseid võib Tõnu Talvi arvates olla mitmeid. „Näiteks looduslike saakloomade – hirved ja metskitsed – arvukuse kasv. Kuid ka see, et kariloomade kaitseabinõud on viimastel aastatel märkimisväärselt paranenud,“ selgitas ta.

„See näitab, et loomapidajad on õigesti ja adekvaatselt tegutsenud, mistõttu kiskja on aru saanud, et tema saakloomad on ikkagi metsas.“

Kui 2015. aastal murdsid hundid Saare maakonnas 201 lammast, siis mullu 145 lammast ja neli veist. „Sellel, et Saare maakonnas murti mullu üpriski palju lambaid, on lihtne selgitus,“ lausus Talvi.

„Lõviosa murdmisjuhtumitest leidis aset Muhus, kus liikus üksik kärntõbe põdev isahunt, kes oli oludega hästi kohanenud. Ametlikel andmetel murti Muhu saarel eelmisel aastal vähemalt 87 lammast.“


Punahirved hukkuvad Saaremaa teedel

Aruandes on öeldud, et möödunud aastal kasvas järsult meie maanteedel surma saanud punahirvede arv, kusjuures lõviosa sellistest liiklusõnnetustest leidis aset Saare maakonnas.

Eestis tervikuna punahirvedega seotud liiklusõnnetuste arv on võrreldes teiste sõraliste liikidega suhteliselt madal. Põhjus on lihtne – punahirvede asustustihedus on madal. Kõige kõrgem punahirvede asustustihedus Eestis on aga Saaremaal.

Kui 2015. aastal sai Eestis liikluses surma vaid 10 punahirve, siis mullu registreeriti riigis tervikuna 24 liiklusõnnetuste tagajärjel hukkunud hirve, neist 18 Saaremaal, 4 Hiiumaal ja vaid 2 mandril.

„Loodusetundjana ja ka liiklejana võin öelda, et punahirv on autojuhile üks tülikamaid metsloomi. Mõõtmetelt on ta küllaltki suur loom ja mis kõige halvem, ta on väga kiire ja ootamatu, inimkeeli öeldes üpriski närvilise käitumisega karjas elav loom,“ kommenteeris Tõnu Talvi. „Seepärast, kui maanteel näeme, et üks hirv läks üle tee, siis peaksid autojuhid olema väga tähelepanelikud, sest suure tõenäosusega järgnevad talle teised loomad.“

Print Friendly, PDF & Email