Igapäevaelust põgenejad

Sten Vaher

“Arvuti- ja konsoolimängude mängimine on noorte seas levinuim viis vaba aega veeta ja iga aastaga muutub mängimine aina populaarsemaks,” tõdeb tänavu kevadel Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetanud Sten Vaher. “Kuidas mängimine inimesele mõjub, oleneb paljuski mängija psüühikast ning sellest, millise sõnumi ta mängides saab. Kui populaarsed on need mängud aga Saaremaa noorte seas ja kui palju teavad noored mängimise mõjust ja sellega seotud riskidest?”

Arvuti- ja konsoolimänge peetakse põgenemisvõimaluseks igapäevamaailmast ning samas ka omamoodi graafilisteks novellideks. See, milliseid mänge eelistatakse, sõltub erinevatest faktoritest: sugu, vanus, elustiil jpm. Igal inimesel on mängude osas omad ootused ja eelistused.

Mängudel on erinev otstarve ja nende loojate peaeesmärk on meelitada enda juurde võimalikult suur klientuur. Seega ongi loodud erinevad mängužanrid, et vastata iga inimese ootustele, soovidele ja nõuetele. Ühed mängud on mõeldud kindla põhimõttega kindlatele sihtrühmadele, samas on loodud hübriide, et meelitada rohkem ja uusi inimesi uutes žanrites mänge mängima.

Poisid mängivad rohkem

Oma uurimistöö tarvis soovisin teada, missugune on nimetatud mängude populaarsus Saaremaa noorte seas ja selgitada, missugused mängužanrid neid enim köidavad, samuti, kui palju teavad õpilased mängude mängimisega kaasnevatest positiivsetest ja negatiivsetest mõjudest ja riskidest.

Selleks korraldasin SÜG-i 16-19aastaste õpilaste seas küsitluse, milles osales 38 õpilast – 23 tüdrukut ja 15 poissi. Selgus, et mänge mängivad nii tüdrukud kui ka poisid. Kümme õpilast tegelevad mängimisega sagedamini, samuti mängivad poisid tüdrukutest rohkem. Vaid seitse õpilast ei tegelenud üldse videomängude mängimisega.

Keskmiselt kulutasid mu endistest kaasõpilastest tüdrukud mängude mängimisele 1-7 tundi nädalas ja poisid 8-14 tundi nädalas. Vastanutest 5% mängivad üle 36 tunni nädalas.

Poisid võtavad mängimist hobina ja kulutavad sellele rohkem aega. Üle 75% tüdrukutest mängivad mänge lihtsalt ajaviiteks. Nad ei mängi ühekorraga kaua, vaid täidavad mängudega muude tegevuste vahele jäävaid n-ö auke. See näitab, et neil ei ole vajadust iga päev mängida, vaid seda kasutatakse kui vahepala. Siiski mängisid mõned tüdrukud, kes kindla mängu vastu huvi tundsid, nädalas rohkem.

Seega – need, kel ei ole huvi kindla mängu vastu ning kes ei võta mängimist hobina, kulutavad sellele palju vähem aega, tihtilugu mõni tund nädalas. Enamus mängijatest leidsid, et lihtsam on mängida arvutil, kuna konsoolid on kallid ega ole piisavalt multifunktsionaalsed.

Küsitlus näitas, et tüdrukute seas popid mängud leidsid poiste seas vähem populaarsust ja vastupidi. Tüdrukud, kes mängivad ajaviiteks, armastavad enim puzzle-tüüpi mänge, teisel kohal on rallimängud. Mõlemad on lihtsad žanrid – mängu saab iga hetk käest panna ja uuesti käsile võtta.

Poisid mängivad enim FPS-tüüpi mänge – tegemist on vägivaldseimate mängudega turul, mis ongi suunatud põhiliselt meestele. Populaarsuselt teisel kohal on “Open World” ehk avatud maailmaga mängud. Sellega on tihti põimunud RPG ehk rollimängud – viimased on oma populaarsuselt samuti kõrgel kohal. Need mängutüübid nõuavad mängijalt pühendumist. Poiste seas kõrges hinnas mängutüübid pakuvad adrenaliini ja kestavad kaua.

Nende mängutüüpide eesmärk on see, et mängija saaks end tunda kellestki teisest paremana, kasvõi virtuaalmaailmas. Kuna poiste seas mängitavad mängud röövivad rohkem aega, võib seda pidada ajaviitevormiks ehk hobiks.

Teadmised riskidest

Suurem osa küsitletud noortest on enamjaolt mängimisega seotud probleemidega kursis. Paljud küll kahtlevad ja mõni üksik ei tea neist probleemidest midagi. Kõige teadlikumad olid noored nägemise halvenemise osas. Samuti mainiti palju arvutisõltuvust ja kehaliste võimete taandarenemist.

Mõningad õpilased märkisid ka ajataju kadumist mängimisel – ollakse ju tundide viisi arvuti taga, tajumata, kui palju aega on juba kulunud. Samuti mainiti reaalsustaju kadumist, valu erinevates kehapiirkondades – näiteks seljas, kätes, jalgades – ning unerütmi häireid.

Leian, et neis vastustes leidub tõtt, kuid kõik oleneb ka inimesest endast.

Statistika näitab, et need inimesed, kes võtavad mängimist hobina, oskavad selleks kuluvat aega paremini planeerida. Kuigi nende puhul võib öelda, et nad on mängimisest mingil määral sõltuvuses, ei mõjuta see siiski nende sotsiaalset elu.

Loomulikult on üks möödapääsmatu probleem nägemise halvenemine. Kindlasti vastab see tõele, samas ei saa selles süüdistada ainult arvuti kasutamist. Nägemise halvenemine sõltub suuresti geenidest ja inimese elustiilist: arvuti kasutamine ei põhjusta, vaid süvendab inimese nägemisprobleeme. Samas, kui mängida vaid mõned tunnid nädalas, ei põhjusta see silmadele erilisi probleeme.

Loomulikult on maailmas näiteid sellest, kuidas ebastabiilsemate inimeste puhul on liigne mängimine viinud psüühikaprobleemideni – neil tuleks mänguaega kindlasti piirata.

Enamus noori on teadlikud ka mängimise positiivsetest külgedest. Mainiti koordinatsiooni ja reaktsioonikiiruse ning strateegilise mõtlemise arenemist, keeleoskuse paranemist ja rahateenimisvõimalust. Üksikud märkisid ka oma sõiduoskuse paranemist.

Mängimise positiivne külg on aga see, et nii saab vaba aega sisustada – see ongi mängimise peamine põhjus. Iga teismeline vajab lihtsat viisi pingete ja stressi vähendamiseks ning sukeldumine virtuaalsesse maailma on lihtsaim valik.


KOMMENTAAR

Ants Haavel

Ants Haavel, saarlasest silmaarst ja -kirurg, KSA Silmakeskuse asutaja:

Kõik on tähele pannud, et liigne arvutikasutamine rikub silmi ja keegi ei vaidle sellele vastu. Ometi ei ole sel teemal kusagil korralikus kvaliteetses teadusajakirjas kirjutatud. Tundub uskumatu, aga täpset teaduslikku uurimust selle kohta pole.

On selge, et pikast arvuti ääres istumisest on inimestel silmad punased, pea- ja kaelavalud ja muud hädad. Inimesed töötavad päevad läbi oma kontorites ja pärast on neil oma tervise osas igasugu kaebusi. Ameerikas ongi kõige levinum töötervishoiu probleem computer vision syndrom ehk arvuti vaatamise sündroom. See on olemas diagnoosina ja seda ravitakse.

See, et noored palju aega arvuti ees veedavad, on üldteada.

KSA patsientide hulgas, kes laserprotseduurile tulevad, on inimesi, kes on professionaalsed pokkerimängijad, kes õhtud ja ööd arvuti taga istuvad ja mängivad. Tundub, et see on kasvav trend, et mängitakse üha rohkem ja rohkem.

Lühinägelikke inimesi on aina enam – seda võib tõdeda juba laste silmi kontrollides. Kunagi Singapuris oli möödunud sajandi neljakümnendail aastail veel nii, et 30 protsenti elanikest olid lühinägelikud.

Pärast sõda, kui kogu maailmakord muutus, hakkas uus elukorraldus jõudma ka Singapuri. Hakati sööma teistsuguseid toite, riisi asemele tuli kiirtoit. 80ndate aastate lõpuks kandsid Singapuris juba 90% 18-aastastest noortest prille või kontaktläätsi. Katastroof! Ometi ei olnud sel ajal veel arvutimänge, nutiseadmetest rääkimata. Mis siis inimeste silmad tuksi keeras? Seda tegi hoopis muutunud elustiil. Kui noored ei viitsi end õues liigutada, istuvad aina toas arvuti ees ja söövad halba toitu – mine sa võta kinni, mis on see muna ja mis kana.

Print Friendly, PDF & Email