SUUR MAA, SUURED ASJAD: Positiivne defitsiit

neeme korv

Neeme Korv

Hollandlane Erwin Wassenaar kujutas vaevalt ette, et tänu eestlannast abikaasale saab temast ühes väikeses riigis nimekas ettevõtja. Juustukuningate äri algas ühest väikesest poest, kus pakuti ehtsat Hollandi juustu maitsta ning võibolla esialgu rohkem mekiti kui ostetigi. Kuid aina rohkem inimesi leidis tee Rotermanni kvartali poekesse. Nüüd on tema juustubutiike terve Tallinn täis, igas suuremas kaubanduskeskuses ning Tartus ja Pärnus…

Ettevõtlikkus on ikka üks maruvahva asi. Just sellest sünnivad ägedad lood, nagu muinasjutud ja muistendid. Kui ma lugesin Saarte Häälest, et Muhu Pagarite asutaja Martin Sepping pidi ümber lükkama müüti, nagu oleks Muhu leivale seoses nõudmisega rakendatud müügipiirangud, kippus suu vägisi muigele. Ega vist pole paremat turundus­trikki kui kunstlik defitsiit või jutt sellest, et mingi toode või teenus kuskil otsa saab. (Kuulus filmilavastaja George Lucaski olla oma “Tähesõdade” filme alguses väiksemates kinodes levitanud, et piletite korralik ažiotaaž tekiks.)

Muhu leib iseenesest on juba paras müüt. Postimehe kauaaegne peatoimetaja Merit Kopli tavatses seda leiba tellida igaühelt, kes Liivalt läbi sõitma juhtus. Merit on nüüd Saksamaal kultuuridiplomaat ning kui teda jaanipäeva paiku külastanud noored kolleegid küsisid, et mida talle viia, vastasin kõhklematult: “Muhu leiba!” Berliinist kuulukse, et kingitus oli suure tänuga vastu võetud.

Muhu leiva tootmine on laienenud suurele maale, nii Tallinnasse kui Tartusse. Olen oma silmaga näinud, milline järjekord tekib Kalamajas Telliskivi loomelinnakus pagaritöökoja ukse taha, kui uus tell leibu ahjust välja tuleb ning igale poole ümberringi võrratut lõhna levitab.

Paljud on küsinud, mis selle leiva fenomen siis ikkagi on. Jah, väga hea leib, tõesti maitsev, ent häid leibu tehakse Eestis paljudes kohtades. Arvan, et osa müüdist pärineb kuskil meie peades sellest ajast, kui Saaremaal käies viis mandrirahvas alati koju kaasa kohalikku leiba ja õlut. Mujal Saaremaa leiba ja õlut toona ju ei müüdudki, Nõukogude kaubandus oli teistmoodi üles ehitatud. Defitsiidiefekt töötas, aga midagi positiivset selles muidugi toona polnud. Lihtsalt valitses krooniline puudus kõigest vajalikust ning kui inimene nägi poes defitsiitset kaupa, ostis ta seda igaks juhuks – mine tea, millal jälle saab. Mis puutub saare leiba ja õllesse, siis neid osteti ka toona ikka maitse pärast.

Ka kommertslik õlletegu on käsitööõllede buumiga seoses otsaga saartele jõudnud, Pöide ja Muhu ja kes nad seal veel on. Päris endisaegset kuulsust pole veel saavutatud, aga mine tea. Üks eriline toode, mõni õnnestunud reklaaminipp, palju tööd ja tibake õnne ning küll ta tuleb. Nüüdisaegne sotsiaalmeedia aitab müütidele kaasa ning siis tekib ka jutt rahuldamata nõudlusest.

Uued asjad on huvitavad, aga mulle meeldivad kangesti niisugused, mida tehakse südamega ja ajas püsivad. Käisin hiljuti üle pika aja sealsamas Liival kalakohvikus. Kui see äri kunagi käima läks, lendas sõna kiiremini, kui kalapirukas küpseda jõudis. Nüüd on see pirukas klassika ja mul on hea meel siinkohal kinnitada, et ta maitseb täpselt sama suurepäraselt nagu kohviku algusaegadel.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email