VASTUKAJA: Õpetajatöö valud (3)

Lugesin huviga eilses lehes ilmunud arvamuslugu “Õpetajatöö võlud ja valud” Karmela Kaasikult. Mul on tõesti hea meel, et leidub noori, kes soovivad saada õpetajaks. On ju tänapäeval noorte jaoks nii palju muid võimalusi.

Ja tõsi ta on – õpetajaamet on kõike muud kui kergete killast. Olen nõus Diana Õunaga: riik võiks õpetajatööd rohkem väärtustada.

Hiljuti ütles üks mu tuttav: “Mis need õpetajad vinguvad, nende palgal pole ju viga midagi!”

Samas ei kujuta ta ilmselt ette, kui suur see koormus tegelikult on. Ei piirdu ju õpetaja tööpäev ainult koolitundidega – vihikute ja kontrolltööde parandamised, tundide ettevalmistamine, e-kooli täitmine. Kui õpetaja on veel klassijuhataja, peab tal jätkuma aega oma õpilaste murede lahendamiseks, lapsevanematega suhtlemiseks jne.

Paraku pean tõdema, et austus õpetajate vastu oli vanasti palju suurem. Oma õpilase-põlvest mäletan, et õpetaja oli autoriteet, kelle sõna maksis. Oli lausa mõeldamatu, et õpilased oleks õpetaja saatnud kohtadesse, mida tähistavad väljendid trükimusta ei kannata. Praegu pole see aga sugugi haruldane. Sul võib ju olla klassitäis mõistlikke lapsi, aga nagu üks tõrvatilk võib rikkuda meepurgi sisu, võib üks kasvatamatu õpilane rikkuda su tuju terveks tunniks, tervest päevast rääkimata. Miskipärast arvavad nii mõnegi sellise kasvatamatu olevuse vanemad, et nemad ei pea oma last kasvatama. Et see on kooli ja õpetaja ülesanne.

Usun, et nii mõnigi leiab nüüd, et ju siis see õpetaja, kellega ülbitsetakse, ei oska ennast kehtestada. Et ise süüdi!

Loomulikult ei pea ma õigeks selliseid karistusi nagu omal ajal, mil polnud sugugi haruldased juhtumid, kus õpetaja sõnakuulmatule õpilasele kaardikepiga vastu näppe virutas või teda juustest tutistas. Samas on ülbitseja korralekutsumiseks praegusel ajal väga vähe võimalusi.

Suhtumine, et õpilane on klient ja õpetaja klienditeenindaja, vaevalt et pikas perspektiivis midagi head toob.

Lugeja Kuressaarest (nimi on toimetusele teada)

Print Friendly, PDF & Email