Kaido Kirst osaleb viljelusvõistlusel kümnendat korda (1)

Saaremaa tuntuim viljakasvataja Kaido Kirst on jõudnud omamoodi piduliku verstapostini, sest sel aastal osaleb ta viljelusvõistlusel kümnendat korda.

KOLLEEGIDE KESEKEL: Kaido Kirst vahetab Kogula lauda nurgakivi panemisel mõtteid Tõnu Posti (vasakul) ja Meelis Sepaga.
Maanus Maasing

Kui teiste siinsete põllumeeste osavõtt viljelusvõistlustest on jäänud episoodiliseks, siis Kaido Kirst on alates 2008. aastast, mil ta võistluste reele hüppas, püsinud seal nüüdseks järjepanu kümme aastat. Terve Eesti peale on 2005. aastal alguse saanud jõukatsumisel Nuudi talu peremehest veelgi enam üles astunud vaid üks mees – nimekas tartlane Avo Samarüütel.

Oluline asi, mis Kaido Kirstu sõnul teda ikka ja jälle võistluspõldu üles andma ajendab, on ühtekuuluvustunne inimestega, kes viljelusvõistlustel kaasa löövad; nõustajad, teadlased ja kaasvõistlejad. “See seltskond, kes võistlustel osaleb ja kellega oleme saanud reisidel käia, on oma ala professionaalid ja tipptegijad,” tunnustab Valjala valla viljakasvataja. Ühtlasi on see suhtlusringkond, kellega saab suvalisel ajal põllutööde asjus vastastikku telefoni teel nõu pidada ja infot vahetada. Kaido möönab, et tunneb nende inimestega hingesugulust.

Vähetähtsad pole ka tulemused: möödunud aastal viljelusvõistlusel parimaks nisu- ja odrakasvatajaks tunnistatud Kaido Kirst oli eelnevate aastate vältel kogunud oma saakidega neli alavõitu, jätkuvalt kuulub talle 2009. aastast pärinev võistluste suvirapsi saagikuse rekord (3,7 t/ha).

Tippsportlase suhtumine

Kolleegide sõnul on Kaido nagu tippsportlane, kellel on nõustajate näol hulk abipersonali ja treenerid ning kes hakkab end võistlushooajaks juba varakult vormi viima. Teisisõnu on tema sügistööd tehtud viimase peal kvaliteediga, et suvalisel külvil oleks hea talvitumise korral potentsiaali viljelusvõistlustel läbi lüüa. Kolleegide sõnul läheb Kaidole viljelusvõistlustega seonduv väga korda, ta on aktiivne suhtleja ja teadmistejanune uuendaja, aldis õppima ja aldis omandatud tarkust põllul rakendama.

Kaido Kirst ise on sama meelt oma peamise nõustaja, põllumajandusteadlase Peeter Viiliga, kelle hinnangul on viljelusvõistlused Eesti teraviljakasvatust üsna palju edasi viinud. Üks asi on saada korralik saak katsepõldudel aretajate valvsa pilgu all ja sootuks midagi muud on saada sama sordiga head tulemused igapäevaelus. Viljelusvõistlused on mõneti just see tõehetk, kus edukaks osutunud sordid leiavad edaspidi tee tootjate seemnevalikusse.

Viljelusvõistlustega seotud reiside kasulikkuses rääkides toob Kaido Kirst näite ühest külaskäigust Lätti, kus talle avaldas muljet lõunanaabrite suurpõllumees, kelle põllu- ja kraaviääred olid niidetud ja võsa maha võetud. “Kogu pilt oli sedavõrd ilus, et selle kogemuse ajel olen püüdnud ka oma tee- ja kraaviääred puhtad hoida,” räägib Kirst, kelle sõnul arvestatakse Läti viljelusvõistlusel ka põldude heakorda. “Seal saab mõne punkti ka ilu pealt, meil seda praegu veel pole.”

Kuivõrd viljelusvõistlusedki peetakse põllumajanduskeemiaga kauplevate ettevõtete toel, siis mil määral lähevad Kaido Kirstule korda etteheited, et tavapõllumajandus oma väetiste ja taimemürkidega on looduse saastaja. Kaido sõnul teda süütunne ei paina. Lihtsalt niisama ta mürgipritsi tööle ei pane. Igasugu tõrjet, olgu siis putukate või umbrohu vastu, teeb ta ikka vaid vajadusel, siis, kui taim on haige või lehetäi ründab.

Keemiat ülearu ei kasuta

Põllumees isemajandajana peab oskama kasumiga toota ja arukas talunik müügimeeste meeleheaks ühtegi ostu ei soorita. Kaup, mida pakutakse, võib olla küll tõhus, aga samamoodi ka kallis. “Saak võib ju selle abil suur tulla, aga kõik need vahendid maksavad ja põllumees peab omadega välja tulema,” selgitab Kaido Kirst, andes mõista, et hea saagikus ei pruugi üldsegi tagada kasumlikku majandamist.

Kirst tõdeb, et Eesti põllumajanduses on keemia kasutamine paljude teiste riikide võrreldes palju tagasihoidlikum, kuid viriseda saab alati. Euroopa Liidu keskkonnanõuete tulemusel on preparaadid range kontrolli all ja üsna lahjaks aetud. Marokot külastades nägi Kaido, kuidas mandariine pritsiti riknemise vastu isegi veel laos viis korda. “Lehed olid valged ja tilkusid kemikaalist,” räägib talunik. “Aga meie siin sööme neid mandariine ja kiidame.”

Lisaks ei ole Kaido Kirst nõus, et põllumees reostab kuidagi rohkem kui ühiskond tervikuna. Kodukeemia kasutamine on iseseisvuse aja kaubakülluses igas eluvaldkonnas mitmeid kordi suurenenud ja keskkonda sattuvate ohtlike ainete hulk kasvab. Kuna kodukeemia kasutajad moodustavad suure osa valijaskonnast, siis poliitikud selle koha pealt väga sõna ei võta, leiab Kaido Kirst.

Pisike kõrvakiil on Kaidol varuks ka ajakirjandusele, kelle meediaäri, rajatud konfliktide kajastamisele, laseb põllumehi paista kaugelt suuremate torisejatena, kui need tegelikult on. “Mõnes ajalehes on nii, et kui sa ei virise, siis sinu juttu kirja ei panda,” teab Kaido. Ühel sajusel sügisel tundis ajakirjanik Kirstuga vesteldes huvi, palju tal vilja võtmata jäi, ning saanud vastuseks, et kogu saak on salves ja taliviligi juba maha külvatud, teatas lehemees, et siis pole sust midagi kirjutada. “Ole rahulolematu, vingu ja tee lollusi, siis loetakse ja siis müüb,” ei saa Kirst ajakirjanikest aru. “Aga selline tavaline värk, et kõik on korras ja mees ei virisegi, siis pole nagu kirjutada midagi.”

Sel aastal on Kõriska küla viljakasvataja võistlusele pakkunud nii talinisu ‘Skagen’ kui ka suvinisu ‘Hamlet’, mis vähemalt Kaido Kirstu naabrimeeste sõnul näevad äärmiselt lootustandvad välja.

Print Friendly, PDF & Email