Merepääste ujub mitmel vaalal (4)

“Kus siin minna, meri ümberringi,” on saarlastel kombeks öelda. Kui merele siiski asja, on inimeste turvalisuse eest vastutavad üksused ühisrindena väljas selle eest, et õnnetuse korral hädalised veest välja tuua. Südameasjaks on neil ohtlikke juhtumeid võimalikult palju ennetada.

VÕTAME MÕNUGA: Piirivalvur Riho Õun talvise õppuse käigus jalga puhkamas.
ERAKOGU

Sageli kutsuvad abi jahid, mis on madalikule triivides hätta sattunud. Kuressaare politseijaoskonna vanempiirivalvuri Mark Leineri sõnul käisid Kungla vabatahtlikud hiljuti abis Austria jahil, mis oli tugeva tuule tõttu madalamasse valli kinni jäänud. Toona jäi vabatahtlike paadil võimekusest puudu ja merepäästeüksus SAR (Search and Rescue) sai hädalistele appi tõtata.

“Veel üks juhtum oli paar nädalat tagasi, kui lätlased olid Rootsist jahi ostnud ja Saaremaa läänerannikul jänni jäänud. Kajaloodi andur, mis peaks sügavust näitama, oli põhja riivates ära kadunud, ja rahvas sattus paanikasse. Samuti oli neil navigeerimiseks ainult nutitelefon, millel ei olnud korralikku merekaartigi,” rääkis Leiner.

Soojad ilmad meelitavad ka lõbusõite tegema ning liiklus merel tiheneb. Kord mindigi appi noorteseltskonnale, kes oli öösel Suurlahe ja Mullutu lahe vahele sõudnud ega osanud enam tagasi tulla. “Läksime appi ja juhatasime nad sealt kraavist tagasi,” sõnas Leiner.

KONTROLL: Mark Leiner Aerurammul paatide varustust kontrollimas.

Merepäästja sõnul on probleeme ka kaluritega, kes kipuvad oma aastatepikkusi kogemusi ja teadmisi üle hindama. Nendele tuleb meelde tuletada, et päästevesti ei ole mõtet paadis panipaigas hoida, vaid ikka seljas, kuna juhul, kui paat peaks ümber minema, pole panipaigas peidus vestist mingit kasu. Paadis toimetades ei ole kuigi palju vaja, et komistada ja üle parda kukkuda. “Kaugemates väikestes külades tuleb ette, et enne merele minekut võetakse “soojenduseks” üks naps, kuigi see tegelikult just laiendab veresooni ja põhjustab soojuse kadu, ning minnakse üksi merele. Selliseid kalamehi oleme paraku üsna palju veest välja toonud,” märkis Leiner.

Möödunud aasta mais jagas Saaremaa vabatahtlik merepääste selts (SVMS) sotsiaalmeedias lugu “õnnelikust õnnetusest”, kui meretundja mees oli Kuressaare sadamast kella 19 ajal Abrukale suundumas ja teda seal ootavaid inimesi ka teavitanud.

Kuna meest ei paistnud ega paistnud, hakkasid Abruka mehed muretsema ja olukorda uurima. Merepäästeseltsi Abruka üksus sõitis Abrukalt välja kell 20.24 ja leidis otsitava aluse Sepamaa lahest. Selgus, et mees oli üle parda kukkunud ja vees olnud juba ligi 1,5 tundi ning alajahtunud. Abruka meeskond andis mehele esmaabi, toimetas ta Roomassaare sadamasse ja andis kiirabile üle. Selts tõi selle juhtumi puhul välja kolm tähelepanekut: mehe päästis seljas olnud päästevest, pikemast teekonnast tuleb lähedasi teavitada ja mereraadio on alati parem kui mobiiltelefon.

SAR patrullib maal ja merel

Mark Leineri sõnul on merepäästeüksuses SAR toimunud viimastel aastatel hulk struktuurilisi muudatusi, mis on merepäästjate tööpõldu nii laiendanud kui ka ahendanud. “Kõige värskema muudatusena moodustati grupipõhine juhtimine, mis tähendab, et 16-liikmeline üksus on jagatud neljaks grupiks.”

Ta lisas, et enne seda pandi SAR, kelle pädevusse kuulub ka piiri valvamine, kokku Kuressaare politseijaoskonnaga ning ülesandeid lisandus hulganisti.

Rannikul patrullimisele, piiri ja väikelaevade kontrollimisele ning viisade väljastamisele lisandus korrakaitseline tegevus. Samuti on Leineri sõnul oluline kohalike inimestega vestlemine, merelkäikude kohta info kogumine ja inimeste ohutusalase teadlikkuse tõstmine.

“Olgugi et toimetame ka korrakaitsjatena, peame alati valmis olema merepäästeks,” rääkis Leiner. “Ma leian, et iga kingsepp peaks oma liistude juurde jääma ja see peaks olema korrakaitset toetav, mitte asendav protsess, millega tegeleme.”

Leiner leiab, et SAR võiks panna rohkem rõhku merepäästealasele ennetustööle, kuid inimeste vähesuse tõttu on neid tihti kasutatud kui asendavat ressurssi. “See oleneb täielikult olukorrast ja ilmast, aga nagu Kuressaare kesklinnas, on ka merel suvisel ajal rohkem tegemist. Seega ei jäägi üle muud kui teha ühte asja ja olla ise samal ajal valmis iga hetk merele startima,” märkis Leiner.

Vabatahtlike merepäästjate aktiivsuse tõttu edastab Tallinna merevalvekeskus kergemad juhtumid nüüd vabatahtlikele. “Mul ongi nüüd tegelikult paari aasta pikkune paus merepäästejuhtumitega sisse tulnud,” nentis Mark Leiner. “See on aga selline töö nagu tippsportlastel. Selleks, et tipus püsida, on vaja võistelda. Kui ainult harjutad ning käid õppustel ja koolitustel, kuid praktikat ei saa, siis tase langeb.”

Sellegipoolest ei ole merepäästjad tööta, sest reageerimist vajavaid juhtumeid tuleb ikka ette ja siis ollakse valmis startima.

Usaldus ja ennetus käsikäes

Kuressaare linna ja Ruhnu saare piirkonnapolitseinik Žanna Kreštšenko pälvis möödunud aastal Eesti mereakadeemia eripreemia kõige suurema mereohutuse projekti vedamise eest. Tunnustus tuli programmi “Näoga mere poole” korraldamise eest.

“Me ei saa üle ega ümber sellest, et ennetustegevusel ja koostööl on mereohutuses suur roll. Kogu merepääste ennetustegevus toetub kokkuvõttes kolmele vaalale, kelleks on politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ning vabatahtlikud päästjad,” selgitas Kreštšenko. Saaremaal reageerivad lähima üksuse põhimõttel mereõnnetuste korral lisaks PPA laevastik ja helikopter, mis tagab abivajajale võimalikult kiiresti kohalejõudva abi.

VAPRAD: Päästeõppuse Sügistorm vaprad võitlejad Žanna Kreštšenko, Kaisa Nurm, Mati Raamat ja Andrus Apri.

Ennetustööle aktiivselt pühendunud Žanna tõi põhiprobleemina välja, et kuigi inimestel võivad isegi kõik merele minekuks vajalikud asjad olemas olla, neid kas siis ei kasutata või ei osata õigesti kasutada. “Veeõnnetuste üks suur põhjus ongi vajalike teadmiste puudumine,” nentis ta. “Seepärast on ülioluline teha teavitustööd võimalikult noortele. Õnneks on näha, et nad võtavad selle info kenasti vastu. Riskikäitumise uuringust on selgunud, et paljudel noortel on teadmised sellest valdkonnast kesised ning seetõttu on korraldatud ka hulgaliselt laagreid ja koolitusi ning huvilisi on olnud tõepoolest palju.”

Ennetustegevusele pannakse jätkuvalt suurt rõhku nii teadmiste laiendamiseks kui ka politsei ja inimeste vahelise usalduse loomiseks. “Usalduse võitmine on üks võtmetegur, kuidas inimesteni jõuda,” märkis Žanna, lisades, et parim viis tulemusliku töö tegemiseks on otsene kontakt inimestega.

Kui lapsed on infole vastuvõtlikumad, siis kogenud merekarudest kalamehed on seltskond, kelle tähelepanu ja usalduse võitmine kulgeb n-ö teosammul. Juuli alguses mängitakse ohtlikud olukorrad praktikas läbi ning õpetatakse, missuguste võtetega saab tagasi ümberläinud paati, katsetatakse erinevaid päästeveste ja -võtteid.

Žanna Kreštšenko sõnul on suur samm edasi, et koostöö on jõudnud nii kaugele, et kalurid on ise asjasse huviga suhtuma hakanud ja valmis teadmisi omandama.

Ennetustöö osas on palju teinud ka Saaremaa vabatahtlik merepääste selts (SVMS). Lapsi on haritud näiteks projekti “Lapsed turvaliselt merele” raames, samuti on seltsil kandev roll suurprojekti Sügistorm korraldamisel, mis iga aastaga enam hoogu ja koostööpartnereid kogub.

SVMS-i juhatuse liikme Maidu Lempu sõnul on seltsi eduka arengu põhjuseks inimeste soov aidata. Seltsi üha kasvavat aktiivsust tunnustati märtsis minister Andres Anveldi ja siseministeeriumi poolt möödunud aasta tublimaks vabatahtlikuks merepäästerühmaks kuulutamisega.


Abi vajas 57 inimest

2016. aastal oli Saare maakonna tööpiirkonnas 22 merepäästejuhtumit. Juhtumite käigus vajas abi 57 inimest, kellest 46 päästeti, 9 pääses ise, üks hukkus ja üks jäi teadmata kadunuks.

Iga aastaga kaasatakse merepäästejuhtumite lahendamisse järjest rohkem vabatahtlikke merepäästjaid. 2016. aastal reageerisid vabatahtlikud kümne juhtumi korral.

Tänavu 27. juuni seisuga on reageeritud kaheksale merepäästejuhtumile, milles abivajajaid oli 43. Kõik isikud päästeti. Vabatahtlikke merepäästjaid kaasati kahe sündmuse korral. Kui võrrelda käesoleva poolaasta juhtumite arvu eelmise aasta poolaastaga, siis on juhtumite arv jäänud samale tasemele.

Karet Akkaja,
Lääne prefektuuri teabebüroo vanemkorrakaitseametnik

Print Friendly, PDF & Email