Suvelavastus krutib vaatajas pinget

Kaks õde, kes kohtuvad üle pikkade aastate. Surnud isast jäänud maja. Isa endine põetaja. Need on Kuressaare Linnateatri uue suvelavastuse “Madu oma rinnal” märksõnad. Sadamaaidas 29. juulil esietenduva lavastuse proovid hakkasid teatrimajas pihta sel esmaspäeval.

PROOVIS: Triinu Meristele ja Mirtel Pohlale jagab näpunäiteid lavastaja Peeter Tammearu.
Irina Mägi

Lavastaja Peeter Tammearu sõnul on tänapäeva ühe väljapaistvama draamakirjaniku Alan Ayckbourni näidendi hea omadus see, et seal toimuv on publiku jaoks ootamatu.

“See kolme naise lugu on põhimõtteliselt kummituslugu,” tõdes lavastaja, lisades: “Inimesi võivad kummitada nende mälestused, mingid sündmused ja hetked elatud elust, varjuna saata keegi, kelle teod ja otsused jäävad seda inimest mõjutama.”

Lavastaja iseloomustas linnateatri tänavuseks suvelavastuseks valitud draamateost vaikselt pinget kruttiva loona. “Mingil hetkel on publikul laval toimuvat isegi päris vastik vaadata,” märkis Tammearu.

Õdesid mängivad publikule teatrilavalt, tele- ja kinoekraanilt tuttav Mirtel Pohla ning Viljandi Ugala teatri näitleja Triinu Meriste, kes pole varem samal laval kokku saanud. “Õdede iseloomud ja senine elu põrkuvad igal võimalikul hetkel,” lausus Mirtel Pohla. “Just need omavahelised vastuolud, mida nad ületada püüavad, teevadki selle loo väga huvitavaks.”

Isa endise põetaja rollis näeb vaataja aga Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengit Henessi Schmidti.

Enne Kuressaarde saabumist tegi näiteseltskond nädala jagu proove Viljandis, esietenduseni jäänud ajaks kolis aga Saaremaale. “Nüüd on see aeg, kus töötame hommikust õhtuni,” märkis Peeter Tammearu. “Kuu ajaga peab lavastus ju valmis saama.”

Proovid linnateatri laval kestavad niikaua, kuni sadamaaidas on selleks loodud sobilikud tingimused. Praegu on see töö parasjagu käsil.

Tammearu sõnul on lavakujundusel tänavusuvises lavastuses väga oluline roll. “Tegevuspaigad on autoril ju kindlalt paika pandud,” tõdes Tammearu. “Kui näidendis on natuke räämas aed ja nurgake rohtukasvanud tenniseväljakust, siis peab see olema ka lavastuses. Seda teatrilaval kujutada on paras väljakutse, aga kunstnik Annika Lindemann on ülesande väga nutikalt lahendanud.”

Tammearu hinnangul on sadamaaidal oma eriline atmos­fäär. “Tõsi, tingimused on spartalikumad, aga kui see koht väga läikima lüüa, poleks tal enam seda väärtust,” leidis lavastaja. “Ka publik tuleb sinna kuidagi teistsuguse häälestusega, nad on altimad, vastuvõtlikumad.”

Triinu Meriste ja Mirtel Pohla kinnitasid, et veedavad proovideks kuluva kuu rõõmuga Saaremaal. “Kui suvel tööd teha, tundub Saaremaa selleks kõige parem koht üldse,” lausus Pohla. “See, et publiku moodustavad nii kohalikud elanikud kui ka saare külalised, loob kindlasti mõnusa atmosfääri.”

Triinu Meriste jaoks on “Madu oma rinnal” juba teine lavastus Saaremaal, milles ta kaasa löönud. Näitleja astus üles ka Kuressaare Linnateatri mulluses suvelavastuses “Hüpnoos”. “Saaremaa on superkoht, kus tööd teha!” kinnitas ta. “Kõik, kes on käinud Saaremaal mängimas, mõistavad seda vaimustust ja räägivad Saaremaast ülivõrdes. See teatrimaja, need inimesed siin ja see linn moodustuvad täiusliku pildi, kus kõik on tasakaalus.”

Print Friendly, PDF & Email