Kes tuult külvab, see tormi lõikab (4)

Tiit Vimberg

“Pahapilli küla rahvas ei ela teiste, vaid ikka oma elu, ent ei tiku naabrite õuele oma reegleid või jõudu kehtestama,” kirjutab Pahapilli küla elanik Tiit Vimberg vastukajaks Varese sadama arendaja Harry Raudvere kommentaarile Varese sadama detailplaneeringu arutelu kohta eilses Saarte Hääles (loe ka uudist “Külaelanikud ei taha sadamasse tuugenit”).

Kui Varese sadama arendaja Raudvere eirab temale omases stiilis kõikvõimalikke otsesuhtluse variante Pahapilli küla kogukonnaga ja ka siinkohal illustreerib oma käitumist “raudse” imestusega, et planeeringu arutelu päev olevat tema meelest hoopiski vale (kas see on kodaniku enese vihje tärkavale või juba olemas olevale dementsusele, jäägu lugeja otsustada), siis pole imestada, et külarahvas jääbki arvama seda, mida ta sellest arendajast ja tema tegemistest arvab.

Pahapilli küla rahvas arvabki! Ja jääbki arvama kõikides teda otseselt puudutavates või tema huvisid riivavates asjades, sest kes teine see tema eest siis ikka arvama peab. Ning see ongi kodanik Raudvere suurim probleem, et ta ei suuda mitte mingisugustel tingimustel selle tõsiasjaga leppida, arvates ja ilmselgelt ka selle järgi tegutsedes, et peale raha muusika (see on termin Raudvere enda antud eilsest kommentaarist) pole siin maailmas muid väärtusi. Samuti nagu ei suuda ta leppida sellega, et külas elab või on külaga seotud tema jaoks ülimalt ebameeldiva üllatusena ka haritud ja intelligentseid inimesi, aga mitte tema arusaamade kohaselt ainult vaimselt väärakaid, seniilseid või muidu mõtlemisvõimetuid olendeid.

Külarahvas ei ela tõepoolest teiste elu – ikka vaid oma elu. Vastupidiselt Raudverele ei tiku nad naabrite õuele oma reegleid või jõudu kehtestama, sealjuures neid roppuste või vulgaarsustega üle valades.

Muide, mis puutub Raudvere väitesse, et tema kui sadama arendajaga praegu kaks kohtuasja käimas on, siis see on demokraatlikus riigis loomulik õiguste jalule seadmise protsess. Ka sellega võiks kodanik lõpuks harjuma hakata, sest oma õigused pole mitte ainult sadama arendajal. Siit nähtub, et kaasaegsus või kaasajaga kohanemine pole mitte külarahva, vaid pigem Raudvere probleem.

Mis puutub leilis olemisse, siis kodanik Raudvere rahustuseks võin isiklikult kinnitada – leili jätkub parasjagu just niikauaks, kui seda vaja on. Raudselt! Seda enam, et mõistlike, normaalsete ja tarkade inimestega oleme oma leili selle sõna otseses mõttes alati nõus jagama ning rahulikult ja tsiviliseeritult asju arutama. Harry Raudvere nimetaks seda muidugi istumiseks, vingumiseks ja mitte midagi tegemiseks.

Kas see sõnum nüüd ka eelnimetet kodanikuni jõuab, on iseasi.

Ja veel – Harry Raudvere arvab, et tal on väga palju kogemusi tuulegeneraatorite planeerimisega. Tore on. Meil kõigil on väga palju igasuguseid kogemusi ja üks kogemus ütleb, et kes tuult külvab, see tormi lõikab.

Print Friendly, PDF & Email