Sõmera Kodust, emotsioonidega (9)

Ester Naagel

“Kui inimene on meie tähtsaim vara, siis Sõmera Kodu likvideerimine näitab, et sellest samast tähtsaimast varast ilmselgelt ei hoolita, kirjutab Lääne-Saare valla elanik, endine Sõmera Kodu tegevusjuhendaja Ester Naagel.

Heliseb telefon. “Tere, Ester, ma olen Mari. Mul on nüüd eriti suur mure!” – “Kuulan sind, räägi.” – “Tead, nad ütlesid, et kui meid siit ära viiakse, saame oma sõpradega kokku jääda. Aga nüüd nad ikkagi lahutavad meid ära! Me ei taha seda!! Miks nad siis valetavad!? Nad ju lubasid, aga ei täida seda! Miks ometi?? Miks me oleme nagu malenupud, keda siia ja sinna tõstetakse?”

Selline vestlus arenes hiljuti Sõmera Kodu elaniku Maria Tsõganova ja allakirjutanu vahel. Valus on see kõrvalseisjaile ja kaasaelajaile, aga mis siis veel neile endile, kellega paraku ei arvestata…

AS-i Hoolekandeteenused teenuste direktori Liina Lanno väitel olevat inimene meie tähtsaim vara (vt SH 11.03.2017). Ükskõik kui loogilisena tunduvat juttu ei räägitaks ja ei kirjutataks, põhjendades väidetavalt möödapääsmatut vajadust Sõmera Kodu sulgeda, on siiski paraku märgata, et asjaolud ümberkorralduste tegemisel töötavad tegelikult hoolealustele vastu ja nende kahjuks. Ning neist samadest tähtsaima vara esindajatest ilmselgelt ei hoolita.

Samuti on seni ära viidud hoolealuste kaudu tulnud tagasiside väga negatiivne. Sõmera sõpradele helistades kurdavad nad, et linnas pole üldse hea – ilma sõpradeta ja ilma tegevuseta, toiduks peamiselt makaronid või purgisupp. Nii et ilustatud jutt inimeste heaolu parandamisest paraku paika ei pea.

Mis tunne oleks neil, kes kogu asja organiseerimise taga on, kui neile ühel kenal päeval antaks lihtsalt teada, et neil tuleb oma senine kodu ja armsaks saanud inimesed maha jätta ning kolida tundmatusse kohta? Nii küsib Mari. Ja lisab: “Miks siis ikkagi meie arvamuse ja seisukohtadega ei arvestata? Me ei taha lahkuda kodust ja sõpradest! Siin ei ole halb elada, vastupidi, siin on kõik väga hästi! Kas see pole mitte meie inimõiguste rikkumine, et vägisi ära viiakse!? Kas peaks kohtusse minema?”

Repliigina siia vahele sobib fakt, et Hollandis katsetati mitmed aastad tagasi sarnast eksperimenti: viidi väike hulk erivajadustega inimesi kortermajasse ja prooviti nii-öelda tavaeluga kohandada. Eksperiment kukkus läbi ja rohkem seda ei proovitud. Eestis tehakse aga inimkatsetusi peaaegu kogu erihoolekande vallas. Kui peatselt on selge, et asi ei toimi ja tuleb kogu loole anda sama suund, kus praegu ollakse, siis on tänased tegijad tõenäoliselt ametit vahetanud ega vastuta millegi eest. Tegu on aga elavate inimestega, meie tähtsaima varaga! Lisaks tohutu materiaalne kulu, mille maksab kinni maksumaksja, kelle käest samuti midagi ei küsita.

Räägib Mari: “Miks otsustavad Mändmaa ja ta käsilased, aga meie inimesed ei saa otsustada, kus ja kellega me saame koos elada? Nad tulgu siia pooleks aastaks tööle ja vaadaku, kui ilus siin on ja kui hästi kõik toimib! Kas tõesti riigikogus on nii rumalad inimesed, jahuvad ainult oma rahadega!”

Nukker lugu, isegi väga. Kes küll tahaks ja saaks aidata?

Print Friendly, PDF & Email