Heli Lääts: ma olen õnnelik inimene!

Läinud neljapäeval kohtusin Estonia talveaias Heli Läätsega. Paar päeva enne tema juubelisünnipäeva. Otsekui sünnipäevakingitusena nii juubilarile endale kui ka tema talendiaustajatele sai kaante vahele emotsionaalne lugu Heli laulu- ja eluteest – “Heli Lääts. Armastusega”.

ÕNNESOOVID teatrikunstnik Kustav-Agu Püümanilt.
Tõnis kipper

Kauaaegne tuttav, kirjastaja Sirje Endre ütles, et käis raamatu ideega Helile peale juba aastaid, aga Heli oli kogu aeg vastu. “Kaks aastat tagasi ta helistas ise ja ütles: “Sirje, nüüd hakkame raamatut tegema!”.” Leiti suurepärane vestleja Hille Karm, kes aasta ja kolm kuud Heliga vestles ja käsikirja kallal tööd tegi. See, et raamat on üles ehitatud minavormis jutustusena, oli kirjastuse idee. “Ma tean, et Heli on suurepärane rääkija. Ainult mitte igaühele. Õnneks nad leidsid Hillega hea kontakti. See ongi Heli raamat. Meie olime ainult abistajad ja vahendajad,” lisas Endre. “Ma ütleksin isegi nii, et Heli on selle raamatu kirjutanud.”

“On kesksuvi Saaremaal Kuressaare linnas Suur-Sadama tänava ühe elumaja hoovil. Kalender näitab 1953. aasta juulikuud, olen nelja-aastane ja istun oma kodu pesukoja trepil. Printsessi süles. Jah, printsessi – sest minu meelest näeb muinasjuturaamatutest loetud printsess välja just niisugune.” Nii algab raamat ja jutt käib loomulikult kohtumisest Heli Läätsega, kes on “ääretult soe inimene”.

Üksteist esimest eluaastat Saaremaa elanud Hille Karm kinnitas, et tunde ja tunde Heliga juttu vesta oli puhas rõõm. “Raamatu kirjapanija peaks olema mitmes isikus korraga. Ta peaks olema lavastaja, klassikaline intervjueerija ja pärast ka kokkumonteerija, nagu filmi puhul. See on selline peenhäälestus.”

Karm on veendunud, et hea raamatu sünni esimeseks eelduseks on usaldus. “See teine inimene peab sind usaldama ja oma elule ligi laskma. Sina pead kirjutades olema omakorda nii palju delikaatne, et tabad õhust ära valusad kohad. Ei tee inimesele haiget. Sõna sisse uskujana arvan ma ikka, et raamat on igavene.” Karm märkis, et tema pole kroonikalik ajakirjanik ja aastaid tööd Eesti Naise juures on ta heas mõttes ära rikkunud – ta ei taha kunagi kellelegi liiga teha ja nii polnud vajadust eelnevalt tabuteemades kokku leppida.

“Ma pean ikka meeles oma õpetaja Juhan Peegli sõnu: ajakirjanik võib olla haukuv koer, aga ta võib olla ka aednik. Minu meelest on viimasel ajal neid aednikke vähe. Mina ei oska olla see haukuv koer, ma pigem oleksin aednik,” lausus Karm.

“Hille on selle raamatu väga hästi kokku pannud ja väga hästi mõistnud neid tagamaid,” oli ka raamatu peategelane nõus. “Seda materjali, mis tuli ära selekteerida, oli kohutavalt palju, ja ta on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Ta on kõige tähtsama kirja pannud. Kirja pannud ka selle, mida kolmest punktist võib välja lugeda.”

Raamatu esitlus ja sünnipäev olid rõõmsad, aga kindlasti ka väsitavad, seepärast leppisime juubilariga kokku, et ei hakka talveaias pärast kolmetunnist üritust enam pikka juttu ajama, et helistan esmaspäeval ja räägime siis.

“Kõik need õnnitlused on mind nii pilvedesse tõstnud, et ma ei tea, kuidas sealt alla tulla,” on Heli esmapäeval jätkuvalt elevil. “Gennadi Tanielil on üks tore laul Ave Alavainu tekstile:

Ma istun nüüd pilve piiril,
ja laulan ja viisi ei pea.
Ja see, et sa sinna mind viisid,
on pagana tore ja hea.

Nii ma istun ja valesti laulan,
ja maailm peab viisi mu all.
Kes ütleb, kes ütleb, kui kaua
saan ma olla siin üleval.

Ja nõnda ma küsingi sinult –
just sinult, sest tean, et sa tead:
kas võin õnnelik olla ja laulda
või alla kukkuma pean?

Sellel on ka väga ilus meloodia, kahjuks ei ole mul enam lauluhäält, et seda teile ette laulda. See on üks ütlemata prohvetlik laul.” Meenutan lapsepõlvest hetke, kus üks minu ema sõbranna ütles umbes nii: mulle see Heli Lääts nii meeldib, tema hääl on nagu viiul.

“Mulle on alati meeldinud stringorkestrid. Ma olen täiesti nõus, kui selline arvamus on inimestele minu häälest jäänud,” sõnab Heli. Üks Heli omaaegne kontsertkava kandis pealkirja “Laul on tulnud mul südamest”. Uskumatu, aga ju see nii ongi. Aeg ja saatus on hoidnud temast eemal laulud, mille esitamine südame täis ajab. “Eks ma olen need asjad püüdnud naljaks keerata.”

Vanalinnastuudio lavastus “Topeltkokteil” (1981) laskis koos Eino Baskiniga särada ka Heli näitlejameisterlikkusel. “Ma olen seda ise kogu aeg kultiveerinud nagu kass, kes kõnnib omapäi eikellegimaal. Mul on väga kõva põhi all!” naerab Lääts. “Ma olin siis üsna pisike tütarlaps, kui me Kuressaare linnas võtsime tüdrukud kokku ja tegime ühes tühjaks jäänud majas väikseid minietendusi. Mina olin selle organisaator ja näitleja ja eestvedaja ja kõik…

Inimene on selline olend, et kõik tema anded ja koht siin maailmas määratakse ära juba enne seda, kui ta sünnib. Kõik geenid, mis me oleme endasse talletanud, on kõik pärit meie esivanematelt. Kui need soodustavad inimese elu ja aitavad temal siin maailmas õiget kohta leida, siis ongi nii, nagu on minuga juhtunud. Et ma olen oma 85. juubelil tundnud oma rahva ja oma sõprade ja oma lähedaste armastust; näinud nende nägudel väljendumas kõike seda, mida ma olen terve elu oma südames kandnud – see on kõige suurem tasu minu töö eest.

Ma olen tõesti üks õnnelik inimene, kes tunneb end praegu veel pilvedes hõljuvana, olen tänulik saatusele ja kõigile nendele, kes mind on aidanud selle tee käimisel. Ma leian, et kõige suurem abiline lauljale siin maailmas on tema kuulaja. Minu ümber on olnud nii palju armastavaid inimesi, neid on nii palju veel ka selleks ajaks jätkunud. See on niisugune asi, mida sõnadesse ei saa panna. Seda saab ainult tunnetada ja leida, et sind on kaalutud ja leitud mitte kerge olevat.”

Ühes vanas vene romansis, mida Heligi laulnud, on read:

Я о прошлом теперь
не мечтаю
И мне прошлого больше
не жаль…

Mis vabas tõlkes võiks tähendada, et minevikku ma enam taga ei igatse ja möödunust pole mul põrmugi kahju. See käib ka Heli Läätse kohta. “Muidugi, kõik see ilus, mis on olnud, see on meeles. See on nii kaunis ja hingetoitev. Mul ei ole kahju, et see minevik olemas on.”

Oma tänukirja saatis juubilarile ka Saare maavalitsus: ehtsaarlasliku meele- ja hingelaadi elushoidmise eest pika lavatee jooksul.

“Raamatus on väga palju Saaremaad,” ütleb Sirje Endre. “Mitte ainult tema mälestused, vaid ka igasugused naljad, kogu see Saaremaa õhkkond. Kui me vaatame, mis praegu veel vanast Eestist alles on? Ongi Saaremaa ja Hiiumaa. Võib-olla Setumaa ka. Mujal on kõik kuidagi… ei saagi aru.”