SUUR MAA, SUURED ASJAD: Baba-Jagaad ja Ümera Ülod

neeme korv

Neeme Korv

Kui meenutan avaliku arvamuse protsessi demokraatlikus ühiskonnas, nagu seda meile ülikoolis õpetati, ja võrdlen seda ümbritseva eluga, hakkab pea valutama. See, et kuskil kükitab kanajalgadel tares tusane nõiamoor, nagu vene multikas, kes karjub, et ta on vastu (“Baba-Jagaa protiv!”), põhimõtteliselt vastu kõigele, pole iseenesest üllatav. Neid on alati olnud, igal ajajärgul. Aga praegusajal näib, et see karjuja saavutabki oma eesmärgi. See tähendab, et otsuseni ei jõuta.

Aga selgub, et ka otsusele mittejõudmine ehk eesmärgi saavutamine ei rahulda protestijat. Ta on ka selle vastu. Siis oleme ju taas stagnatsioonis, paigalseisus! Kes on süüdi, et tahetakse vastu võtta valeotsuseid või valitseb otsustamatus? Väga lihtne – muidugi ajakirjandus. Ja siis tuleb hulk endisi ajakirjanikke, tänaseid ühiskonnategelasi, kes tuletavad meelde õndsaid kaheksa- ja üheksakümnendaid. Kus me alles tegime, kus me alles panime Eesti elu paika, ühendasime riiki ja rahvast!

Kuid aeg on pöördeliselt muutunud ja ajakirjandus ühes sellega. Jah, muidugi tegutseb ajakirjandus endiselt ühiskonna huvides. ERR-i ja Postimehe puhul on tegemist vastavalt avalik-õigusliku ja eraõigusliku institutsiooniga, mille suhtes valitsev kõrgendatud ootus aitab kaasa sellele, et lehes kirjutatu või eetris näidatu tõepoolest mingeid protsesse käivitab ja probleeme lahendada aitab.

Siinkohal ei taha ma öelda, et ajakirjandusel puudub võime protsesse mõjutada. Ei, kindlasti on see võime endiselt olemas. Kuid sõnumid ei jõua praegusajal enam ühel kujul sadade tuhandete inimesteni. Me kõik istume oma väikestes infomullides ja saame sõnumid kätte vahendatult. Ajakirjandus kontrollib fakte ja edastab kommentaare, otsib konfliktides tasakaalu. Kuid praegusajal pole ajakirjandusel enam võimet midagi maha vaikides seda olematuks teha.

Väga paljud inimesed saavad esmase info millegi kohta sotsiaalmeedia kaudu ning sealne sõnumisaatja võib olla propagandist, provokaator, palgaline troll, kasulik idioot või lihtsalt lihtsameelne. Erinevalt ajakirjandusest, mille tegutsemise eetilise külje järele valvab ühiskondlikel alustel tegutsev eneseregulatsiooniorgan, pressinõukogu. Selle kaudu luuaksegi usaldusväärsus.

Kui peaks aset leidma info­plahvatus, millest on kenasti kirjutanud meediaekspert Raul Rebane, on protestijal suur osa tööst juba tehtud. Meie, saare verd inimesed, teame, kui kiiresti ilmuvad kala puhastamise ajal lagedale porikärbsed. Infoplahvatus, mis tõmbab masside tähelepanu, köidab kohe kõikvõimalikke huvirühmi. Tallinna hõberemmelga lugu on täpselt niisugune, mille kaudu saab jõuda kümnete tuhandete teadvusesse. Üks paju sai sümboli sildi ja hulk poliitikuid pidas vajalikuks päevitada nende valede paistel, millele protestiaktsioon tugines, näiteks selle puu väärtus ja vanus.

Kas mäletate, kuidas teleseriaalis “Õnne 13” asutab Uuevariku talu sulane Ülo Ümera oma riigi – Sõbraliku ja Sõltumatu Riigi ehk ÜSSR-i? Juhtunuks see päriselus, saanuks sellest järjekordne kurioosum, mida meedias levitada, ning kui ajakirjandus näidanuks, et tegemist on napaka “külafilosoofiga”, leiduks ometi neid, kes nimetaks seda alternatiivseks seisukohaks. Nagu lapikut maadki.

Tahaks loota, et nüüdisaja ühiskond siiski leiab mehhanismi, kuidas ühiskondlike arutelude kaudu kvaliteetse keskpõrandani jõuda. Vastasel juhul võime jääda väga ebameeldivate jõudude meelevalda.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email