Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat: Sigtuna hävingust õhtuteni muuseumis

Saaremaa muuseumi värske kaheaastaraamat toob lugejateni taas hulga põnevaid lugusid eri ajastutest, mis lisavad uusi killukesi suurde Saaremaa-nimelisse pilti.

OLAVI PESTI lehitseb raamatut rõdu all, millest samuti kogumikus juttu on, nimelt arutleb Kaur Alttoa selle üle, kas see oli käimla või väliskantsel.
MAANUS MASING

Laiemale avalikkusele peaks kindlasti suurimat huvi pakkuma Hain Rebase käsitlus Sigtuna mahapõletamisest 1187. aastal ja saarlaste rollist selle toimepanemisel. “Varase keskaja Saaremaa lugusid tõlgendatakse nii ja naa. Olgu siis jutt Uussadamast või taanlaste linnusest Soela ääres,” märkis raamatu toimetaja Olavi Pesti. Ta lisas, et Rebas jõuab väga tugevale allikabaasile toetudes kindlale järeldusele, et Sigtuna hävitamine oli saarlaste kätetöö.

Lugu on varem ilmunud Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis aastaraamatus, kuid Rebase soov oli sellele suuremat kõlapinda anda, mistõttu artikkel jõudiski kaheaastaraamatusse.

Mälestuste rubriigis astub seekord üles armastatud laulja Ivo Linna, kes meenutab oma lapsepõlve, mis vanemate ameti tõttu möödus suures osas muuseumis ja lossihoovis. “Vanemate teadmata käisime õhtuti pimedas lossis – see oli nii põnev ja õudne, loss oli kõiksugu hääli täis,” meenutas Linna, kes esitlusel paraku ise osaleda ei saanud.

“See maailm langes kokku tollaste raamatutega – sari “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja Kalle Blomkvisti lood –, see kõik kokku oli kuidagi nii seikluslik. See oli imeline aeg, tänu vanematele, kes muuseumis töötasid, saime seal ringi konnata. Huvi ajaloo, kirjanduse, vanade asjade vastu on kõik sealt pärit,” rääkis ta.

Järjekorras 13. kogumikust saab lugeda veel Jaan Tamme ülevaadet 750-aastasest Muhu Katariina kirikust, Kaur Alttoa arutleb oma artiklis, kas Kuressaare linnuse loodeküljel paiknev väike konsoolidele toetuv neogooti vormides rõdu oli kunagi käimla või hoopiski väliskantsel, ja Olavi Pesti käsitleb aastail 1871–1910 tegutsenud Kaarma õpetajate seminari, mis jäi pikka aega peaaegu vabaks Vene haridusorganite mõjust ja kontrollist, kuna allus omavalitsusele.

Endel Püüa kirjutab kunagisest Saaremaa raudteest, mille teetammid tänapäevani teedena kasutusel on , klaverimeister Mihkel Salongist on kirjutanud artikli Toomas Sannikas ja Ralf Baltes kirjeldab saksa maalikunstnike tegevust Teise maailmasõja aegsel Saaremaal.

Jaan Tamme ja Alar Läänelaidi artiklist saab lugeda Muhus Liiva keskuse ligidal kõrguva enam kui kahesaja aasta vanuse Raagi männiga seotud pärimusi, Tiina Ojala annab aga ülevaate kollektiviseerimise alg­aastatest Kihelkonna vallas ja Kommunismi kolhoosi tekkeloost.


Elulooraamat? Tänan, ei!

Alates sellest, kui sain viiskümmend, on mulle pakutud umbes viisteist korda, et teeme ühe lõbusa elulooraamatu, aga ma olen ära öelnud. Oleks siis olnud mingeid seiklusi, aga minul on olnud tavalise inimese tavaline elu – sõita ringi, laulda oma laulud ära ja minna koju tagasi. Ma ei hakka kunagi keksima, keda kõike ma olen tundnud ja kellega koos laval olnud. See on odava populaarsuse tee. Aga lapsepõlvest Kuressaares olen küll nõus rääkima, vaimusilmas on ju alles kõik see, millisena ma teda 18 aasta jooksul nägin.

Ivo Linna

Print Friendly, PDF & Email