Erna Sarapuu 15 suve maasikate keskel

NOORENDIKUL: Erna Sarapuu sel aastal rajatud maasikapõllul, mis hakkab kuu aja pärast saaki andma.
MAANUS MASING

Kui Erna Sarapuu 15 aastat tagasi pere jaoks peenrajagu maasikaid maha pani, ei osanud ta arvata, et maasikakasvatusest saab kunagi ühtaegu tema suur kirg ja pensionilisa.

“Huvitav, et turg on maasikaid täis, aga siia tuleb inimesi ka Kuressaarest,” räägib Erna Sarapuu, kelle 0,4 ha maasikapõlde asub pool kilomeetrit Võlupe teeristist, kus rannamaantee suuna Orissaare poole võtab. Saaremaa pealinn jääb sellest paigast enam kui 40 km kaugusele.

Oitme maasikakasvatajal on umbes 30 püsiklienti, neist enamik käib telefonitsi kokkulepitud kogusel kohapeal järel, mõnele lähemal elavale kundele viib Erna ise maasikad koju. Ernale meeldib ostjatega, kellest nii mõnigi on tõeline maasikafänn, taluhoovi peal elust-olust juttu ajada ja muljeid vahetada. “Ma ei ole selline tüüp, kes turul seisab, mul on siin õue peal palju huvitavam,” kinnitab Erna. “Selline suhtlemine on nii lahe, ütleme, et see on maasikasuvi.”

Erna Sarapuu sõnul on tema maasikmarjade ostjad põhiliselt suvitajad ja kohalikud, kes hindavad väetiste ja mürkideta kasvanud saadusi. Leisi kandis suvitajad on marju ka Tallinna kaasa ostnud.

Kui rääkida Erna Sarapuu maasikatest, siis sisuliselt on see pereäri, mis ametlikult tegutseb Ranna Mahetalu OÜ nime all ja kuulub tema pojale. Ettevõte müüb aastas umbes tonni maasikaid, kuid kogu toodang leiab ostja kohapeal. Perenaisel on maasikate korjamisel abiks ka üks suvepuhkusel pedagoog ja sellest aastast ka parajasse vanusesse jõudnud lapselapsed.

3 eurot kilo

Kui Kuressaare turul küündis korraliku kohaliku maasika hind vähemalt 5 euroni kilo, müüb Erna oma toodangu esimestest kuni viimaste marjadeni hinnaga 3 eurot kilo. Mõned suuremad Saaremaa kasvatajad on Ernalt küsinud, et miks ta turgu solgib ja hinna alla laseb, aga Erna sõnul ei konkureeri ta oma kolleegidega ju turul külg külje kõrval. Igaüks, kes odavamat maasikat soovib, peab selleks Oitmele tulema ja sõidu peale täiendavalt kulutama. Ka Leisi turule ei kavatse Erna oma marjadega minna, kuigi möödunud aastal pakuti sealgi maasikat hinnaga 5 eurot kilo.

Erna sõnul kasvatab ta praegu ainult “Polkat”. Vahepeal oli tal pakkuda ka suurt ja magusat “Sonatat”, aga enam mitte. “Imeline maasikas, aga kapriisne,” põhjendab ta.

Kui seni kasvasid Ernal maasikad kahel põllul, siis sel kevadel sai üks frigotaimedega põld juurde tehtud ja kuu aja pärast on saaki oodata. Erna sõnul on ta sel kevadel silmanud üht huvitavad eripära – mida vanem maasikas, seda rohkem õisi. “Ei saagi sellest loogikast aru, aga vanad on väga kobedad tänavuaasta.”

Valjala vallast pärit Erna on lõpetanud Türi sovhoostehnikumi ja töötanud omaaegses Saare Töölise kolhoosis farmijuhatajana. Oitmele sattus ta elama nüüd juba üle 30 aasta tagasi. Maasikat hakkas kasvatama huvi pärast 2002. aastal, kui pani 1. novembril maha esimesed 80 taime. “Ükski normaalne inimene ei istuta sel ajal maasikaid, aga ma tahtsin katsetada,” räägib Erna. Kohe esimesel suvel sai selgeks, et rannamaantee ääres asuv “kivine-savine kole maa” on maasikate kasvuks väga sobiv.

Esimesed Oitme peenardele istutatud maasikad olid omale vene ajal nime teinud sordid “Festival” ja “Senga Sengana”, mis kasvasid Erna sõnul hiigelsuurteks. “Üks suvitaja tuli meie õue ja küsis, mis asjad need on,” meenutab ta.

Algul pani Erna taimed maha paljale mullale, hiljem hakkas erinevate aiapidajat kimbutavate hädade vastu kasutama peenravaipa. “Oli lihtsalt töörõõm, noppisime ja sõime oma perega, inimesed, kes tahtsid osta, käisid siin ise korjamas,” meenutab maasikakasvataja. 2009. aastal asutasid Erna pojad Ranna Mahetalu OÜ ning alates sellest ajast tegeldakse Oitme peenardelt maasikaid noppides ja neid müües ettevõtlusega.

Talus on ka lambakari

Mahetootjana annab Erna maasikatele loodusliku väetisena kõrvenõgeseleotist, mis peletab ka kahjureid. Sel aastal esmakordselt lisab Erna õppepäeval saadud soovitust järgides nõgeseveele koirohtu, mis oma eriti kõva mõrudusega on samuti putukatele vastumeelt. Lisaks kasutab ta puutuhka. “Sõnniku järele mul vajadust pole, minu savimaal üksi on juba selline jõud sees, mis maasikale meeldib,” räägib Erna.

Üleüldse on maasikakasvatus Erna Sarapuu sõnul üks imepärane viis elada. “Tööd on hooajal palju, aga see ei murra konti ja on meeldiv,” kinnitab ta. Peale selle on ta ise väga suur maasikafänn, kes suve läbi maasikatest toitub.

Maasikakasvatuse eduloost innustatuna on Erna üritanud tõsiselt ette võtta küüslaugu kasvatamist, ent see lõppes täieliku ebaeduga. Küüslauk küll kasvas, mis mühises ja nägi isuäratav välja, aga kuivatamisega lood enam nii libedalt ei läinud. “Küüslauguga hakkab õige töö alles pärast ülesvõtmist,” räägib Erna, kelle sõnul eeldab selle kultuuri kuivatamine eritingimusi, lihtsalt õhu käes hoidmisest ei piisa.

Maasikate kõrval on Ernal kantseldada 59 lammast, kes hooldavad 17 hektarit maad. Lambad müüb perenaine Juta Valge tapamajale, aga villa ladustab kottides pööningule, sest teha pole sellega tänapäeval suurt midagi. “Kes tahab, tulgu ja viigu,” naerab Erna.

Talu karjamaade vahel jookseb siia-sinna sadu meetreid raudkivist laotud aeda, üle rannamaantee terendab peaaegu et aimatavalt õhuke viirg Triigi lahest. Talu ümbruse heinamaadel ja metsatukas on uted rohu madalaks söönud. Ernale meeldib, kuidas lambakari tema vana talumaja ümbruse eluga täidab, maasikasuvele sinise lahe serval hääli ja liikumist lisab. Lapsepõlved nostalgiaks muudab ja vanaduspõlved elujanuks.

Print Friendly, PDF & Email