Külad olgu pildil ja fookuses

 

“Külad ja alevid on reformide käigus selgelt nõrgemas positsioonis võrreldes Kuressaarega,” tõdeb Saarte koostöökogu tegevjuht Terje Aus (pildil). “On aga väga oluline, et külad ja maapiirkonnad oleksid pidevalt fookuses ja pildil.”

Saaremaa külade kärajatel Triigi Filharmoonias 27. mail osales 56 inimest. See näitab, et külade esindajail on huvi ja tahtmist Saaremaa omavalitsuste ühinemisprotsessis kaasa rääkida.

Seetõttu tuleb külade häält igal võimalikul viisil võimendada, avaliku tähelepanu abil saab sundida ühinemise otsustajaid ja ühinemisdokumente koostavaid ametnikke küladega-külaliidritega nõu pidama ja külasid kuulama.

Külavanema rolli küla ja kohaliku omavalitsuse suhtluses ei saa alahinnata. Just külavanema kohustuste hulka peab kuuluma info liigutamine – ta peab olema küla hääle kandja mõlemas suunas, kuuluma komisjonidesse ja osalema ümarlaudadel. Külavanem on küla ühendaja, et oleks olemas n-ö sotsiaalne kapital. Tema on ettevõtmiste käivitaja ja eestvedaja, kes on nõus tegutsema vabatahtlikult ja õhinapõhiselt.

Mida saab ja tuleb teha paremini? Tähtis on küla tugivõrgustiku olemasolu, sealhulgas peab toimima külavanema ja külaseltsi koostöö. Oluline on toetada ja tunnustada neid, kes tegutsevad oma küla parema käekäigu nimel. Samuti tuleb neile tegutsejatele tagada hüvitised.

Sarnased ootused ja unistused

Triigis peetud kärajate töötubades arutleti, millised on inimeste ootused ja unistused ning kõhklused ja hirmud seoses Saaremaa ühendvalla tekkega.

Kõigepealt ootustest ja unistustest – need olid väikeste külade, suurte külade ja alevike ning Kuressaare esindajail suures osas samad, olenemata kogukonna suurusest või kaugusest keskusest.

Leiti, et ka suures ühendvallas peab kogukond olema valla tasandil pildis, märgatud, esindatud ja informeeritud. Igasse komisjoni peab kuuluma “oma mees” ehk küla või kogukonna esindaja. Oluliseks peetakse ka külade-kogukondade omavahelist koostööd. Uuelt vallalt oodatakse ka seda, et vald ise külasse tuleks – et kokkusaamised toimuksid ka maapiirkondades kohapeal. Unistatakse sellest, et inimesi tuleb maapiirkondadesse juurde, nende omavaheline suhtlus ja läbikäimine paraneb.

Aruteludel osalenud leidsid, et vajalikud teenused peavad säilima, arenema ja olema kättesaadavad, elukeskkond ei tohi kehvemaks muutuda. Investeerida tuleb taristusse, parandada maapiirkonnas elavate inimeste liikumisvõimalusi ja kiirendada info liikuvust (viimase all peeti silmas internetti ja postiteenust). Maale peab lisanduma mõistliku palgatasemega töökohti, tuleb arendada vastutustundlikku ettevõtlust.

Kokkutulnud pidasid oluliseks, et oleks nn sädeinimesi ning neid tunnustataks ja märgataks. Toetused seltsidele ja ühingutele peavad aga jääma vähemalt samale tasemele kui praegu.

Samuti leiti, et Kuressaarde kui vallakeskusse on vaja rohkem kunsti, kultuuri, meelelahutust – mitte saarlane ei lähe mandrile teatrisse, vaid teater tuleb siia!

Igal omad hirmud

Kui unistused ja ootused on väikeste ja suurte külade, alevike ning Kuressaare elanikel sarnased, siis hirmud ja kõhklused erinevad. Tõsi, kõik pelgavad omavalitsuse tegevuse politiseerumist läbi ideoloogia.

Väikeste ja suurte külade, alevike esindajate ühine hirm on, et suure valla loomisega väheneb võimalus rahastamise osas kaasa rääkida. Samuti kardavad nad, et väikesed maakoolid suletakse ja seega pole kodulähedane haridus enam võimalik. Peljatakse ka, et halveneb nii arstiabi kättesaadavus, vanurite hooldamise võimalused kui ka teenuste kättesaadavus, samuti transpordivõimalused sõiduks kooli ja tööle. Samuti muretsevad maal elavad inimesed, et enda eest võitlemine muutub õhinapõhiseks, näiteks külavanemate oma reservi arvelt. Kardetakse ka paikkonna identiteedi ja ajaloolise mälu hääbumist.

Väikeste külade elanikud muretsevad puuduvate säde­inimeste, töönappuse ja vaesuse pärast. Tõsimeeli peljatakse, et suures vallas väikesed kogukonnad ise otsustada ei saa. Kui aga otsustajad on võõrad, hajub ka vastutus.

Väikeste külade suur mure on see, et elanikkond vananeb, kuna noored lähevad elama keskustesse. Tuntakse muret, mis saab täna toimivatest teenustest (post, teede korrashoid jms). Kaheldakse ka selles, kas suures vallas väikeste vastu ikka huvi tuntakse.

Maa probleemid tulevad linna

Kui suurte külade ja alevike esindajate peamiseid kartusi oli investeerimisvõimekuse langemine, siis Kuressaares, vastupidi, tuntakse muret, et edaspidi tehakse suuremaid investeeringuid maapiirkondadesse ning et raha jääb vähemaks ja “supp läheb lahjemaks”.

Samuti pole kõigile linlastele meeltmööda see, et tulevikus peab senisest rohkem arvestama maapiirkondade probleemidega. Linnas kardetakse ka, et hooldust vajavad inimesed koonduvad Kuressaarde ehk siis tulevasse vallakeskusse ning (riigi)ametite esindused kohapeal kaovad – nii kaob suhtlemisel ka inimlik faktor.

Üks Kuressaare esindajate hirme oli seegi, et linlased on kohalikel valimistel passiivsemad kui külaelanikud ning seetõttu saab linn väiksema mandaadi.

Millistel hirmudel on alust ja millistel mitte, näitab tulevik. Selge on aga üks – kogu ühinemisprotsessi on vaja senisest palju enam kajastada. Kõik inimesed peavad teadma, mis toimub, mida otsustatakse, kuidas uues vallas asjad toimuvad.


KOMMENTAAR

Jaak Haamer, Leisi valla Mätja-Tareste külavanem:

Kui aus olla, siis ootusi-lootusi või kartusi me kaardistanud ei ole. Keegi pole ka otseselt minu kui külavanema poole pöördunud, et mis siis saab, kui luuakse suur vald.

Minu isiklik arvamus ja arvamus külavanemana on see, et keegi ei tee juba praegu meie eest midagi ära ega hakka ka tulevikus tegema. Palju sõltub inimestest ja nende vajadustest. Ka suhtlemine kohaliku omavalitsusega. Kui sa pole kümme aastat omavalitsuse uksest sisse astunud, siis tõenäoliselt ei tee sa seda ka järgmise kümne aasta jooksul. Ja kui sa seda teed, siis ei ole vahet, kas teed seda Leisis või Kuressaares. Kuressaarde on sul ju niikuinii asja. Arvan, et kogukondade suhtlus valdadega loksub paika töö käigus. Kas see tähendab seda, et iga kogukond hakkab eraldi ja iseseisvalt, üksikult suhtlema või tekivadki ehk suuremad kogukonnad, kes suhtlevad? Võib-olla elab mõnes külas ainult kolm-neli peret – ilmselgelt pole sellisel külal väga mõtet üksinda punnida, vaid teha asju teistega koos. Olgu siis näiteks investeeringute saamiseks piirkonda või mingite probleemide lahendamiseks. Olen kindel ka selles, et kohalike omavalitsuste ühendamine on loomulik osa ühiskonna arengust. Kui teenused kolivad internetipõhiseks, on loomulik, et kusagil tuleb teha järeleandmisi ja pealemakstavad töökohad selle arvelt loovutada. Meil tuleb selle arenguga kaasa minna. Kui keegi seda ei suuda, pole midagi teha.

Juta Levin, Lääne-Saare valla Endla, Kungla ja Vantri küla esindava MTÜ Elme Mõis juhatuse liige:

Suuri lootusi mul seoses suure Saaremaa vallaga ei ole. Peaasi, et külad suudaksid end ka suures vallas kuuldavaks-nähtavaks teha. Kardan, et see saab meil olema raskem kui Lääne-Saare vallas.

Arvan, et hirmud on kõikidel küladel enam-vähem sarnased – jääda tahaplaanile. Kardame, et kuna suures vallas on piirkondi ja külasid ning seltse nii palju, kui palju väikestele küladele mõeldud raha siis eelarvesse arvestatakse. Ja mis alusel seda maksma hakatakse. Hirm on see, et seda toetust jääb vähemaks.

Plaanis on moodustada kogukonnakogu, kes oleks külade häälekandja ja esindaja. Seda oleks küll hädasti tarvis.

Print Friendly, PDF & Email