Teekonna väikesed võidud

“Inimlikkus on usaldusliku suhte aluseks,” kirjutab saarlane Kristjan Lukk, kellest tänu programmile Noored Kooli sai 2015. aasta sügisel Tallinna Arte gümnaasiumi õpetaja. “Õpetajana töötades ei ole minu meelest võimalik suhelda anonüümsete õppuritega.”

Oma kandideerimisavaldusse kirjutasin read, mis on vahepealsed kaks aastat rippunud minu ja Noored Kooli vahelise koalitsioonilepingu punktina programmi kodulehel: “Minu meelest pole hariduses kõige olulisemad faktilised teadmised, vaid teadmine, mida nende teadmistega peale hakata. Need on ülekantavad oskused, nagu mõtlemis- ja analüüsioskus, et õpitut seostada ja midagi uut avastada. Ainult sellisel moel on võimalik luua uusi teadmisi, millega ühiskonda edasi viia. Noored Kooli programmis osalejana saan ma oma kogemustele tuginedes luua õpilastes tahtmise nii enda kui ka maailma avastamiseks, sest minu jaoks on õpetaja põhiroll mitte teadmiste vahendamine, vaid noortele erinevate võimaluste tutvustamine, kuidas nad ise saaksid erinevaid teadmisi koguda. Olles ise selle tee läbi käinud, oskan ma Noored Kooli visiooni saavutamiseks motiveerida seda läbi käima ka õpilase.”

Vaatan oma kaheaastast teekonda läbi selle lubaduse prisma ja püüan välja tuua, mille üle saan uhke olla.

Et tekiks huvi

Minu eesmärk oli tekitada õpilastes huvi õppimise vastu, sest minu meelest on kõige parem õpetaja isiklik huvi. Sellel teel sattusin kokku paljude õpilastega, kes juba teises kooliastmes (4.–6. klassini) olid kaotanud huvi õppimise vastu.

Selliseid lugusid näha oli minu jaoks emotsionaalselt raske. Sageli nägin, kui raske on midagi muuta. Kodune tugi on pehmelt öeldes puudulik, lapsed ise segaduses, masinavärk nõuab aga õpilaselt “rataste vahelt väljaroomamist”. Nõudeid alandamata pakkusin sellistele õpilastele rohkem isiklikku tuge – vestlesin nendega, kutsusin konsultatsiooni, aitasin õppetöös.

Nõuded on minu jaoks minimaalne teadmiste ja oskuste norm, mis on vaja elus hakkama saamiseks omandada. Suurem osa neist õpilastest on aga ka mu kaheaastase teekonna lõppedes ikka üht- või teistpidi raskustes. Loodan, et olen neisse jätnud piisavalt meelerahu ja õpetanud olema kannatlik, kuid samas pannud pingutama. Nii suudavad nad end motiveerida õppima, sest näevad selles mitte kellegi teise soovi, vaid isiklikku kasu.

Kuna kooli minnes ei tahtnud ma õpetada kõiki “keskmise” õpilase tasemel, siis pöörasin rohkem tähelepanu ka keskmisest andekamatele, talentidele. Isegi veatute tööde puhul andsin neile tagasisidet, kuidas saaks ülesannet veel lahendada või lahendust edasi arendada. Julgustasin õpilasi osalema erinevatel võistlustel, üritustel, konkurssidel. Laenan sõnu ühelt oma 6. klassi õpilaselt, kellele õpetasin kaks aastat eesti keelt: “Ma olen tänu teile saanud palju enesekindlust edasiseks – see on ju super!”

Inimene pead sa olema

Kui ülikoolis ajakirjandust õppisin, tsiteeris Marju Lauristin meile ikka Juhan Peeglit: “Ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead olema.” Sama mõtet olen järginud ka õpetajaametis.

Inimlikkus on usaldusliku suhte aluseks. Õpetajana töötades ei ole minu meelest võimalik suhelda anonüümsete õppuritega. Esimesel kohtumisel ainesektsiooni kolleegidega ütlesin, et tore oleks, kui õpilased teavad kooli lõpetades midagi suurest ja väikesest algustähest ning komade panemisest, aga kindlasti peavad mu õpilased saama hakkama meie ühiskonna väärtuste ja käitumisnormide virvarris.

Viimast lõiku illustreerib taas sama 6. klassi õpilane: “Olen oma issile ka rääkinud seda, kui tore te ikka olete. Minu issi on väga palju nõustunud teie mõtteavaldustega (samuti ka mina) ning öelnud mulle, et olete super õpetaja. Lisaks olen rääkinud talle mõningatest naljadest, mille üle oleme tunnis naernud, siis issi on küsinud nõnda: “Kas te tunnis tööd ei teegi või ainult kildu viskategi?” Loomulikult mõtles ta seda naljaga.”

Õpilasküsitluste tulemustes on sõbralikkuse kohta käiva küsimuse positiivsete vastuste hulk olnud stabiilselt 90% ringis.

Oskustest olen tõepoolest pööranud tähelepanu analüüsimisele. Ajalooõpetajana olen nõudnud elementaarseid faktiteadmisi (nt EV 100), kõik muu on tänapäeva võrgustunud maailmas lihtsalt leitav. Palju olulisem on aga aru saada, kuidas ja miks toimuvad erinevad sündmused ja protsessid ning milline mõju on neil olnud.

Eesti keeles oleme samuti erinevate keelereeglite õppimiseks kasutanud selliseid alustekste, mis kajastavad mõnd elulist probleemi. Sageli olen valinud õpilastele midagi praktilist, näiteks selle, missugused on turvalised internetis kasutatavad paroolid. Võib-olla leiab mõni õpilane selle tunni eeskujul oma elukutse või loob tulevikus midagi probleemi lahendamiseks.

Teisel aastal sai mu oluliseks eesmärgiks ka õpilaste lugemisharjumuse parandamine. Tegime klassides lugemisvõistlusi ja osalesime ka üleriigilistel võistlustel. Häid lugejaid tõin teistele eeskujuks. Rääkisime palju raamatute ja lugemise olulisusest. Seletasin pealiskaudsetele lugejatele, kuidas võiks erinevaid tekste lugeda ja tegime ka tundides palju erinevaid harjutusi selleks, et lugemisoskust parandada – see on tõepoolest vajalik ka teises ja kolmandas kooliastmes.

Igas klassis andsin võimaluse lugeda kohustusliku kirjanduse nimekirjast midagi oma vabal valikul. Pärast oli õpilastel ülesandeks tutvustada loetut klassikaaslastele. Loodetavasti leidsid kõik õpilased endale midagi, mis neid kõnetab.

Olen kindel, et kui programmist ja koolist lahkun, ei unusta mu õpilased mind. Mina elan kaasa nende eluteekonnale. Olen saanud juba kutseid järgmisel suvel toimuvatele esinemistele, kus mu õpilased tantsivad. Rääkimata paljudest sõbrakutsetest Facebookis. Kuna Eesti on nii väike, siis kindlasti kohtun paljudega oma elu jooksul veel. Minu konkreetne mõju on näha just siis.

Praegu on tegemist väikeste võitudega suurel teekonnal. Need aga sillutavadki teed suurele edule. Usun, et minu õpilased on saanud Eestis hea hariduse ja nende ees on valla kõik uksed. Mida paremat ma veel peaksin tahtma?

Print Friendly, PDF & Email