Raviraha “tüki” või hoopis tulemuse järgi?

Haigekassa teeb ettevalmistusi, et liikuda seniselt ravijuhu-põhiselt eriarstiabi rahastamiselt mudelile, kus pole oluline vastuvõttude arv, vaid ravitulemus. Mida arvavad sellest plaanist aga meditsiinivaldkonnas töötavad inimesed ise?

Uus lähenemine seisneb selles, et patsiendi ravi moodustab terviku, kus tulemusi mõõdetakse inimese lõpliku tervisetulemi põhjal, mitte teenuse osutamise põhjal, kirjutas 28. mai Postimees. Inimese ravi hakkab koordineerima tema perearst.

“Esmatasandi ja eriarstiabi integreerimine annab perearstile ülevaate kõigist võimalustest tervishoiusüsteemis ning aitab oma patsiendile valida õigeaegselt ja koostöös vajalikud teenused ka eriarstiabis, taastusravis, õendusabis,” kirjutas haigekassa blogis asutuse juhatuse esimees Tanel Ross. “Perearsti rollist kujuneb välja tõeline ravi koordineerija, sest perearst inimese tervise parima tundjana on ka tõhus ennetaja.”

Kuidas toimiks see plaan Saare maakonnas, kus napib nii eri- kui ka perearste?

Toomas Tuuling, Kuressaare haigla ülemarst:

Praegune süsteem on suurte puudustega ja nagu on korduvalt kirjutatud, “eriarstiabi poole kaldu”, jättes tihti need kohad, kus vahendeid rohkem vaja on, vaeslapse ossa. Omamoodi on meil tõesti kummaline olukord, mida Anneli Talvik kirjeldab nii: “Õnneloos on mõnedele naeratanud ja perearsti asjatundlikul juhtimisel liigub see patsient tervishoiusüsteemis nagu nuga läbi sulavõi.”

Eesmärk on õige, ravi etapilisus ja kulg peaks olema loogiline ning kõigile võrdselt kättesaadav.

Pärast haigekassa loomist ei ole meie riigis paraku tervishoiupoliitika arendamise ja korraldamisega õieti öeldes küll tegeletudki. Asi on läinud isekulgemise teed ja on nüüd jõudnud siia, kus ta on.

Jutt esmatasandi ja eriarstiabi integreerimisest, perearstist kui tõelisest ravi koordineerijast ning koostööst tundub õõnsana olukorras, kus nendesamade arstide puudus on karjuv ja pidevalt süveneb, midagi tõsiselt võetavat selle lahendamiseks aga ette võetud ei ole/ei ole tahetud.

Mõtted edasiliikumiseks on õiges suunas, iseasi, kas jätkub poliitilist tahet ja vastutust midagi muuta. Siit kumab selgelt läbi ka see, et kõikvõimalikke otsuseid tehakse eriala kompetentseid inimesi kaasamata mingis kitsas ametnike-poliitikute ringis.

Kõik, mis puudutab sõna “digi”, on äärmiselt oluline, kuid see ei ole võluvitsake ja kaugeltki ei asenda see arsti.

Kerli Jaagosild, perearst:

Julgen öelda, et Saaremaal on sarnane süsteem – mitte küll rahastamise osas, vaid ravi koordineerimise osas – toiminud aastaid. Perearst ongi oma patsientidele teejuht meditsiinirägastikus orienteerumises toimetulekuks.

Toon näite rindkerevaluga patsiendist. Täiesti mõistetav on patsiendi mure ja vahel ka paanika, kui ta esmakordselt tunnetab valu südame piirkonnas. Ei saa talle pahaks panna, kui ta teadmatusest hakkab paaniliselt otsima aega ja võimalust minna kohe südamearsti vastuvõtule. Siinkohal on aga perearsti roll teha ära esmased uuringud, vajadusel rahustada patsienti ja suunata ta edasi kardioloogi asemel võib-olla hoopis füsioterapeudi juurde või hoopis maouuringule, sest sarnaseid kaebusi võivad põhjustada väga erinevad haigused.

Meie perearstikeskuses ei ole palju patsiente, kes on omal algatusel juba eelnevalt broneerinud endale eriarsti aja ja pöörduvad siis perearsti poole edasipääsu lubava “pileti” saamiseks, milleks on saatekiri eriarstile. Ka spetsialist ootab siiski oma erialale mõeldud tööd ega taha teha n-ö mitteprofiilset tööd. Sellise endisaegse “pileti” korra aitavad kaotada digisaatekirjad, mille järgi spetsialistid juba ise otsustavad patsiendi edasipääsemise kiiruse vajaduse.

Märt Kõlli, SA Kuressaare Haigla juhatuse liige:

Kuressaare haigla jaoks on uuendused sümpaatsed ja meil on hea meel, et süsteem areneb – väljendub see siis tehnoloogias või raviarveldustes.

Kvaliteedi- ja tulemuspõhine tasustamine tulevikus on väga ambitsioonikas muudatus raviarvelduste süsteemis ja soovime siiralt edu süsteemi loojatele.

Paradoks on muidugi selles, et tervishoiuteenuse ulatuse piiramine on huvitav väljakutse – algoritmide väljatöötamine näiteks patsiendi diagnoosivajaduse ulatuse hindamiseks on äärmiselt keeruline.

Minnes korraks tagasi põhjuste juurde, võib nentida järgmist: inimese kasvades õpetab elu teda probleemi korral pöörduma võimalikult kiiresti spetsialisti poole. On see siis esimene hambaauk või palliplatsil vigastatud hüppeliiges. Elukogemuse najal saadakse teada: kui on valus, tegutse kohe, pöördu kohe. Nõukogude aeg õpetas ka teisiti: hambaarsti juures oli veel valusam, tekkis alternatiiv kannatada, ise viinakompressi teha ja muud taolised huvitavad lahendused. Uus Eesti õpetas alguses ka teisiti: hambaarstil käimine oli nii kallis, et targem oli kasutada nõukogude ajal õpitud tehnikat. Vaatamata kõigele ütleb organism meile aga: “Mine!”

Ideaal olekski selline: kui organism ütleb, et on vaja minna, siis me läheme, ja meil on, kuhu minna. Abiandjal on abi andmiseks ja süvenemiseks vaja abivajajaga head kontakti. Heaks kontaktiks on vaja aega. Aeg on kahjuks raha ja raha on vähe või pole üldse.

Solidaarsest tervisekindlustusest jääb enamikul osalejatest mulje, et peab olema ideaalne ja oh seda pettumust, kui selgub, et ideaali ei ole. Terveks ka ei saa, kuigi nõuandeid 100% ei järginud. Aga ikka tahaks terveks, mis on ju äärmiselt inimlik.

Piiratud rahaliste vahendite tingimustes osutub vajalikuks mõningaid praeguseid või ideaalist lähtuvaid tegevusi piirata. Me keegi ei vaidle vastu, et eriarsti töö ongi efektiivsem, kui vastuvõtule pöördub esmatasandil piisavalt diagnoositud ja ka e-konsulteeritud patsient. Raskuskese liigub vankumatult esmatasandile – perearstile. Kas esmatasand on aga valmis, kas seal on piisavalt inimesi? Me ilmselt ei oota tulemust, kus peame oma murega istuma pangakontori-laadses ooteruumis ja ootama oma numbrit, et saada luba liikuda süsteemis järgmisse etappi. Sest aega ei ole ja aeg on teatavasti…

Anneli Talvik on kõnealusel teemal väljendanud kolme olulist mõtet: a) perearstil ei saa olla hiigelnimistut; b) perearsti meeskonnas töötab 8–10 inimest, kes ei ole meditsiinilise haridusega; c) IT-lahendused.

Ehk siis piisaval hulgal meedikute süsteemis hoidmine ei ole ravikindlustussüsteemile jõukohane ja seetõttu on oluline leida võimalusi toimetada jõukohaselt.

Üks võimalik perspektiiv on online-kiibid, mis teavitavad vastavaid organeid meie organismi seisundist ilma meie teadmata ja väljastatud digiretsepti alusel toob droonipost meile vajalikud abivahendid.

Ka Kuressaare haigla mõtleb igapäevaselt, kuidas oleks küll võimalik kasutada õdede asemel assistente, eriarstide asemel residente ja radioloogiliste uuringute kommentaare saada Indiast. Rääkimata robotitest.

Lisaks mainitakse ka arste ja perearste, kes riiklikus süsteemis üle jäävad – ka mina olen nõus, et jäävad üle, aga nad liiguvad süsteemi, kuhu Inimesel on võimalik minna ja kus abiandjal on võimalik abi anda.

Print Friendly, PDF & Email