JUHTKIRI: Elu maal (2)

Linnastumisega kaasneb paratamatult see, et linnas ülessirgunud põlvkond ei tea maa­elust suurt midagi. Kui suurel osal praegustest kolme-neljakümnestest elasid maal vanavanemad, kes harisid põldu, pidasid lehmi-lambaid ja tegid nende tarbeks heina, siis praeguseks on sellised vanavanemad pigem erand. On ju enamik “maaelanikest” loomapidamisest loobunud. Nii ei pruugi linnalaps olla lehma lähedalt näinudki. Maanteel autoaknast välja vaadates paistavad kaugel karjamaal mäletsevad lehmad aga nii pisikesed, et saa siis aru, kellega õieti tegu. Ja mõnegi linnalapse – ehk isegi maal elava mudilase – võib haneks tõmmata väitega, et lehm teeb “mää!”.

Nii ongi sellised aktsioonid, nagu avatud piimafarmide päev, vajalikud – et lapsed saaks veidigi aimu, mismoodi see maaelu käib. Et piim – millest ka meie Saaremaa piimatööstus juustu ja muud suupärast valmistab – tuleb kõigepealt ikka lehma seest, mitte ei ilmu võluväel poeriiulile.

Tõsiasi on seegi, et maaeluga võivad kaasneda ka sellised nähtused, mis igaühele meist sugugi meeltmööda pole – näiteks virtsahais, kui sealäga põllule laotatakse.

Print Friendly, PDF & Email