50 aastat inspektoritööd

Täna võtab terviseameti Lääne talituse Saaremaa esinduse inspektor Urve Raag ette teekonna Pärnu, et kohtuda kooliõdedega, kellega koos pool sajandit tagasi lõpetas Tartu meditsiinikooli.

VAKTSIINID SAARLASTELE: Ligi viiekümne aastase staažiga sanitaarinspektor Urve Raag tunneb heameelt, et vaktsiine terviseameti Saaremaa esinduse külmkapis veel jagub.
MAANUS MASING

1967. aasta 1. augustil vormistati Tahulast pärit saarlane pärast nelja-aastast õpiaega Taaralinnas, kus ta sanitaar­velsk­ri eriala omandas, tööle Saaremaa sanitaar-epidemioloogiajaama sanitaararsti abina.

Kuigi asutuse nime on 50 aasta jooksul mitmel korral muudetud, on inspektori töö Urve Raagi sõnul sisuliselt samaks jäänud. Tõsi, kontrollitavaid objekte on vähemaks jäänud. Näiteks toitlustusasutuste ülevaatusi teeb Saaremaa veterinaarkeskus.

“Pärast Vaivere 8-klassilise kooli lõpetamist arvasin, et mulle sobib meditsiiniõe amet lasteasutuses. Tol aastal aga sellele erialale vastuvõttu polnud. Vend soovitas siis sanitaarvelskriks õppida, öeldes, et kooliaeg on pikem, neli aastat, aga kindlasti saan parema hariduse,” meenutab Urve.

Ei teadnud tööst midagi

Samas viitab nüüdne tervise­ameti tunnustatud spetsialist, et ei teadnud tollal nn sanepidjaama tööst mitte midagi. Tartu meditsiinikool andis aga tulevaseks tööks nii teoreetilised teadmised kui ka praktilised oskused.

Kooli lõpetamise järel terendas töökoht kodusaarel. Urve ütleb, et tal ei olnudki rohkem valikuid. “Saaremaale tulin tagasi seepärast, et ema oli vaja aidata. Sanepidjaamas võeti mind lahkesti vastu, aasta tagasi oli siin peaarstiks saanud Toivo Tarus, kindla sõna ja kõva häälega mees,” tõdeb Raag.

Varasematel aastatel pidasid sanepidjaama spetsialistid asutustes, ettevõtetes, majandites ja koolides ka tervisealaseid loenguid. “Meil oligi selline ametikoht, nagu sanitaarharidustöö instruktor. Olin alguses selles ametis. Rääkisin, miks on vaja sanitaarnõudeid täita. Teadagi, tollal olid ju pesemisvõimalused kodudes, koolides ja asutustes kesised. Hea, kui oli üks külmavee­kraan, mille all sai käed puhtaks pesta.”

Velskripunktide ja teiste terviseasutustega oli sanepidjaama töötajail tihe koostöö. “Käisime levitamas vastavaid materjale. Suundi on olnud väga erinevaid,” tunnistab ta.

Varem käis ta näiteks haigla operatsiooniruumis õhuproove võtmas. See aparaat tegi palju müra. Vahel oli isegi piinlik. “Kirurgid võitlevad inimese elu eest, mina müristan oma aparaadiga nurgas. Seda aga nõuti ja sellele vastu hakata ei saanud,” märgib ta.

Inspektorid kontrollisid eeskirjade täitmist koolides, lasteaedades ning muudes asutustes ja ettevõtetes. Üldjuhul ei olnud kontrollijad teretulnud. Ikka võis kusagil mõni asi korrast ära olla.

Urve ütleb, et tema ei olnud karistamise peal väljas. Kuigi korralagedus riivas mõnikord tugevasti silma, leiti kooli või ettevõtte juhtkonnaga lahendused korratuse likvideerimiseks.

Töötajaid oli sanepidjaamas üksvahe koguni 36, sealhulgas peaarst, sanitaararstid, inspektorid, laborandid, autojuhid. “Meil tegutsesid keemia- ja bioloogialaborid, oli desinfektsiooniosakond,” räägib Urve.

Praegu on Saaremaa esinduses vaid 2,5 inspektorikohta. Urve Raag tegeleb peamiselt veeanalüüsidega, mis on võetud maakonna ujulatest, spaadest ning rannahooajal ka ametlikest supluskohtadest Kuressaares ja Mändjalas. Kogenud inspektori sõnul ei hooli mitte kõik spaade külastajad sanitaarnõuetest.

“Millegipärast arvab osa inimesi, et enne basseini minekut pole tarvis ennast pesta. Olen vahel ise külastajana mõnes spaas käinud ja ükskord imestasin, et isegi kõrgharidusega pedagoog läks basseini end eelnevalt pesemata,” räägib ta.

Kuidas on Urve Raag pea 50 aastat ühes ametis vastu pidanud? Urve ei salga, vahel on rutiinne töö või arusaamatused tekitanud ka äraminekumõtteid. “Nendel kordadel oleme tööandjaga leidnud sobivaid lahendusi ja olen jäänud. Ju siis on midagi sellist, mis mind selle töö juures hoiab,” arvab Urve.

Muutustega tuleb kursis olla

Elu muutub ja inspektoridki peavad muutustega kursis olema. Terviseamet korraldab igal aastal koolitusi, vahel mitu korda aastas. Urve on neil alati osalenud. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal võib staažikas tervishoiutöötaja öelda, et inimeste teadlikkus on kasvanud. Teatakse, et vaktsiinid aitavad mitme haiguse vastu. Kuigi on ka neid, kes on vaktsineerimise vastu.

Vaatamata pingelisele tööle on Urve aega leidnud ka oma hobide jaoks. Hingelt on ta maainimeseks jäänud ja võib end julgelt oma Hendriku talus hobitalunikuks pidada. Kartulid on sel kevadel ammu maha pandud, juurviljapeenrad tehtud. Rohi kasvab mühinal ja selle niitmiseks loodab Urve pojalt abi. “Oleme kaasaga juba eakad. Poeg Ilmaril, kes hiljaaegu Malist naasis, on mootorratas siin. Ta lubas sellele varsti järele tulla. Mõtlesin, et enne talle seda kätte ei anna, kui on muru ära trimmerdanud,” naljatab poja ja kahe tütre ema.

Print Friendly, PDF & Email