KRISTINAGA ELUST ENESEST: Reisimise kirgastav mõju (3)

Mitu kuud tagasi broneeritud lennupiletid ootasid väljalunastamist. Tuli ignoreerida asjaolu, et lähen reisile üksi, pakkida oma kabla kohvrisse ja teele asuda.

Pärast esimest ärevushoogu, kui olin ostnud lennupiletid ja sellega võtnud endalt võimaluse ennast ümber veenda, mul üllataval kombel rohkem mingeid sisemisi tõrkeid ei esinenud.

Ootuspärane peataolek asendus oma kohvri otsas passides hoopis rahuliku joovastusega. Ees ootas nädal Veneetsias – kanalite linnas, kuhu on kokku voolanud ka aukartust äratav kogus Euroopa ajalugu ja kunsti.

Loodan, et ma Peggy Guggenheimi muuseumis Picasso maali ees või keset San Marco väljakut kultuurišokist ära ei minesta, mõtlesin lennukiaknast paistvat Veneetsiat silmates. Südametuksed kogusid tuure ja tekkis kange tahtmine suurest õnnest emmata kõrval istuvat noort juuti, kes ilmselt mu plaani aimates magamist teeskles.

Pärale jõudnud ja kõiki takistusi – treppe, sildu ja Google Maps`i nahaalset altvedamist – trotsides jõudsin viimaks ööbimispaika ning tegin oma nädalase matkaga kohe algust.

See retk osutus kombinatsiooniks imelistest inimestest, kohtadest ja nähtust, mis kustutas momentaalselt mu kahtlused üksi reisimise osas. Hirmud, mis olin endasse projekteerinud suuremas osas teiste inimeste mõjul, kadusid hetkel, mil mu ees terendas San Marco kellatorn ja kogu mu olemus resoneerus lainete loksumiste ja müstikaga, mida see koht pakkus.

Oleks arutu väita, et ma kübetki ei pabistanud – näiteks hetkel, mil käänulistel tänavatel orienteerudes silmitsesin oma telefoniekraanil punaseks tõmbunud akumärki. Kogu päev oli mu veidi võbelev sisehääl käinud mulle närvidele küsimusega, kas see kõik siin on reaalne. Kui olukorra autentsus viimaks kohale jõudis, olin kusagil keset pimedat tundmatut tänavat tühja akuga ja vähima aimduseta, kus ma asun. Üha pimedamatel tänavatel ekseldes mõtlesin, et nüüd oleks üsna sobiv aeg närvi minna, ent mõistsin, et see viiks samasugusesse tupikusse, nagu just päriselus jõudnud olin. Ainus tee, mida arvasin kuhugi viivat, juhatas mind järjekordse kanalini, mille äärde alistunult istusin. Hetk hiljem silmasin eemal San Marco kellatorni, mis osutus suurepäraseks kompassiks “kodu” leidmisel ja kinnitas taas, et pole olemas lootusetuid olukordi.

Esialgne hirm, et mul peaks millalgi tekkima vajadus teatud kindlustunde järele, taandus hetkel, mil tupikkanali juures üle pimeda linna vaadates jõudsin arusaamale, et see on ilmselt üks paremaid viise olla silmitsi iseendaga. Ajas ja kohas, kus sinu kodumaal loodud “mina” ei eksisteeri kusagil mujal peale piiride taha jääva kodumaa, tekib mõtete tasandil uus lehekülg, mida ei mõjuta ükski argielu filter. See on mingis mõttes võimalus end uuesti “leiutada” ja õppida tõeliselt tundma karaktereid, kes sinuga juhuse tahtel samal ajal samasse kohta juhtuvad.

See rahvusvahelises kultuurikatlas tekkinud pilt tappis minus iga päevaga üha enam seda kolme aastaga ülesehitunud väikekodanlikku poolt, mis oli sündinud igapäevaelu keerisesse mattumisest. Kuigi pärast Austraalias veedetud aastat olin vandunud saada täielikuks kodumaa patrioodiks, pidin Veneetsiast tagasiteel lennujaama endas närvilist rahutust alla surudes tunnistama, et olin selle väitega üle pingutanud. Miski ei muuda asjaolu, et armastan oma kodumaad rohkem kui ühtki muud kohta maailmas. Heites aga viimast pilku Veneetsiale, pidin vaatama silma asjaolule, et riigipiirid olid nihutanud ka minu sees seatud piire.

Kogu nädal intensiivseid sissepoole elatud emotsioone, mõtteid ja avanenud maailmu pani nii mõnigi kord mõtlema juhuste kokkumängule. Sõlmitud tutvused ja peetud vestlused tekitasid mus tunde, justkui täitnuks iga inimene, koht, nurgatagune ühe väikese puuduoleva osa.

“Usun, et üksinda reisides on see rohkem sinu ja riigi ning selle inimeste vaheline kontakt. Kui oled kellegagi koos, kandub su tähelepanu pigem nendele inimestele, kellega sa koos oled,” võttis üks Bridgeti nime kandev ameeriklanna, kes viibis 10-nädalasel Euroopa tiirul, oma kogemuse kokku.

Istusime kahekesi öises pimeduses musta tooni omandanud Suure Kanali ääres vaatega Rialto sillale ja tõdesime, et turism ja reisimine ei ole üks ja seesama. Reisimine loob visioone, mida ei anna edasi ükski pilt, lause ega jutustus. Selle kogemiseks on vaja kõigest üle saada oma realistlikust ja tagasihoidvast mõistuse häälest, osta pilet ja minna isegi eesmärki omamata. Eesmärk ootab kohapeal.

Print Friendly, PDF & Email