Esimest Eestit pole enam (6)

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Aastaid Eesti ärimehi nõustanud suhtekorraldaja, kultuuridessantide eestvedaja saarlane Meelis Kubits räägib Eesti Päevalehe lisa LP toimetajale Raul Rannele antud usutluses, miks on 25 aastat toiminud avatud, aktiivsete särasilmsete inimeste tegevust soosiva ühiskonnaga asjad ühel pool ning miks on Eestist taas saanud abivajaja riik.

Indrek Neivelt, Rain Lõhmus, Toomas Sildmäe ja teised tuntud äritegelased on viimasel ajal andnud intervjuusid, millest jääb kõlama, et nad pole rahul.

Arvan, et inimeste hinges on paanika, tunne, et miski on Eesti riigis pöördumatult muutumas. Üks ajastu saab otsa ja kui oled selle tunnistaja, on see tapvalt valus.

Minu riigivalitsemise iidol Mart Laar ütles 1993.–94. aasta paiku USA suursaadikule, et Eesti ei vaja enam abi, vähemasti sellisel kujul, nagu seda tol ajal toidupakkide ja riietena pakuti. Eesti vajab edaspidi kaubandust, vajab investeeringuid. Riik loob keskkonna, teie tulge, investeerige, ehitage – me kõik saame sellest osa, maksate makse ja elu läheb edasi. 25 aastat hiljem oleme jõudnud olukorda, kus Eesti on abivajaja. Eesti vajab investeeringuid küll, aga riik ei tee suurt midagi selleks, et neid saada.

Enam pole debatti, kes loob parema ärikeskkonna. Pole lennukaid äriideid ega unistusi. Talsingist (Tallinna–Helsingi üheks suurlinnaks ühendamisest – toim) räägiti viimati kümme aastat tagasi.

Inimesed, kes kunagi oma töö või talendiga midagi saavutasid, seisavad uue olukorra ees: nad kas kohanevad, hakkavad usinalt projekte kirjutama ning katsuvad seejuures kõigiti Euroopa Liidu ja meie oma ametnikele meeldida või kaovad vaikselt avalikust pildist.

See on sõltuvus Euroopa Liidu rahast, eeskätt aga sõltuvus Euroopa bürokraatlikust mõtteviisist, kus turumoonutusest on saanud igapäev. Väikeettevõtjal, kes peab näiteks fotosalongi või kunstigaleriid, tuleb arvestada, et küsimus pole tema andekuses, vaid selles, kes saab EAS-ilt toetust ja kes ei saa. Andekas inimene jääb alla usinale ja täpsele projektikirjutajale.

Eestist saab kohe Euroopa Liidu nõukogu eesistuja. Pseudoteemade üle vaidlemise asemel võiksime äratada Euroopa Liitu seestpoolt. Eestil on kuus kuud võimalik rahvusvahelisele ajakirjandusele, EL-i poliitikutele ja ametnikele meelde tuletada, et seda ametnike armeed ja mõtteviisi ei ole ettevõtjatel ega maksumaksjatel võimalik üleval pidada.

Too mõni näide, mis muutumist ja muundumist värvikalt näitaks.

Eesti Vabariigi taastamisest, 1991. aastast on poliitika mulle suurt huvi pakkunud. Esimest korda enam kui 25 aasta jooksul on nüüd mu südamesse saabunud absoluutne rahu, sest süsteemi pole enam võimalik muuta. Uus valitsus on vaid täpp i-tähel. Stagneerumine ja halli massi pealetung hakkas pihta palju varem. Ainuke tõeliselt lahe asi, mis praeguse valitsusega seostub, on karikatuurne lugu tööraamatutega.

Minu pea ei võta kinni, kuidas on võimalik üritada viia rahvas, kelle seast on sirgunud Skype’i leiutanud poisid, tagasi puu otsa. Kas kodanikuühiskond piirdub tõesti vaid sellega, et Facebookis like’e panna ja kommentaare kirjutada, või teda lihtsalt pole enam. Või arvavad inimesed, et tööraamatut ei lähe enam vaja, sest neil pole usku, et Eesti riik hakkab neile tulevikus pensioni maksma. Vaat usu taastamisele peaks Toompeal mõtlema, mitte tööraamatu kaotanutele tunnistajaid välja mõtlema.

Teine näide on praktilisem ja valusam – kahe laeva esitlusest. Tallinki-nimeline ettevõte ehitas hiljuti laenuraha eest 230 miljonit eurot maksva Megastari, mille osa Eesti SKT-st võiks mõõta ilmselt juba protsentidega. Väidetavalt polnud Megastari esitlemisel kohal mitte ühtegi kõrgemat riigi esindajat.

Kuu-kaks varem saabus Türgi laevatehasest Eesti vetesse majandusarengu seisukohalt suhteliselt väikese tähendusega praam. Saabus kuus kuud plaanitust hiljem, selle ehitamine on seotud korruptsioonikahtlusega… Lihtsalt riigi äriühingu tellitud alus, logistiline instrument, millel puudub igasugune innovatsioon ja mille tegelikku kvaliteeti saame näha siis, kui tuleb talv. Ja selle aluse esitlusel olid kohal kolm ministrit eesotsas peaministriga, kelle vaimustus ei tundnud piire. Ma küsiksin: mille üle rõõmustate?

Polegi imestada, et oleme jõudnud sinna, kus oleme. Oleme muutunud investeeringutele orienteeritud liberaalse majandusega ühiskonnast abisaaja-ühiskonnaks. Mis ajast kadus tervel inimesel, abi vastuvõtjal, häbitunne? 25 aastat toiminud avatud, aktiivsete särasilmsete inimeste tegevust soosiva ühiskonnaga on nüüd asjad ühel pool.

Meil on olnud igal sammul võimalus ka EL-is olles käituda samade printsiipide järgi, nagu Eesti riik 1991. aastal taastati. Et esimese asjana pead tegema tööd ja maksma maksud ning riik aitab neid, kel on tõesti raske iseendaga toime tulla. Mitte nii, et nii kui hommikul tööle tuled, kirjutad esimese asjana kirja: andke mulle raha!

Mida sellises olukorras ette võtta?

Unistame korraks. Teisel pool­aastal algab Eesti eesistumine Euroopa Liidu nõukogus. Bürokraatide kõrgeim klass koguneb meie kõigi kulul õhtusöögile. Avakõnes vippidele ütleb meie peaminister: “Head külalised! Eesti on väike riik, meie inimesed on töökad ja tublid. Me ei ole kunagi tahtnud midagi niisama. Kogu meie ajalugu, kultuur ja kirjandus ainult seda kinnitabki. Siin Kultuurikatlas on head Eesti kokad valmistanud meile suurepärase õhtusöögi, aga enne selle nautimist tahan teile midagi meelde tuletada: me peame seda pidu maksumaksja kulul ja tegelikult ei ole meil raha 700 inimese toitmiseks. On napilt 500 tarbeks. Ma kutsun 200 inimest – aga miks mitte kõik 700 – endaga kaasa ja läheme naudime Tallinna parimaid restorane kaks korda soodsamalt, aga oma raha eest. Te tutvute Eesti köögiga, mis on teinud viimasel kümnel aastal vapustava hüppe. Reformid ja kulude kokkuhoid ei alga homme ega sügisel ega uuel aastal. Uus elu algab praegusest hetkest.” Pärast seda oleks Jüri Ratas järgmise päeva Financial Times`i esikaanel ja igaveseks Euroopa ajaloos. Ta võidaks valimised ja keegi ei naeraks tema “Aktuaalses kaameras” käigu üle.

Niipea kui meil hakatakse rääkima ühekordsetest lõigetest, et näiteks parlamendis võiks senise 101 liikme asemel olla 71 liiget, öeldakse esimese vastuargumendina, et see on ju nii väike asi, sealt me palju kokku ei hoia. Teeme väiksegi asja ära!

Paar aastat tagasi flirtisin mõttega, et poleks veel hilja leppida mõne efektiivse ja käremeelse juhi, näiteks Enn Pandi või Jaanus Otsaga kokku, kui palju nad palka tahavad, ning anda neile täisvolitused riigi reformimiseks. Nüüd ei aita enam neist ka.

Poolteist aastat tagasi kirjutasin Ekspressis, et kirglikud inimesed saavad Eestis jalaga tagumikku. Tänaseks on enamik kirglikke oma jalalöögi tagumikku saanud.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Oleme Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva künnisel ja Eesti eesistumise ajaks jõudnud kollektiivselt teise Eestisse. Esimesse ei ole enam kedagi jäänud. See on hea, et oleme koos, aga oleme lihtsalt vales kohas koos. Sellises olukorras tulebki igatsus selliste inimeste järele, kes võtaksid Münchhauseni kombel meil kõigil juustest kinni ja tõstaksid sellest soost välja.

Lühendatult 27. mai LP-st.

Loe täispikka artiklit siit:
http://epl.delfi.ee/news/lp/suhtekorraldaja-meelis-kubits-esimest-eestit-pole-enam-koik-oleme-teises?id=78320058

Print Friendly, PDF & Email