Talunik Imbi Lamp kasvatab lambaid ja tahab toota magusat õunamahla (1)

Lääne-Saaremaal tegutsev talunik Imbi Lamp kinnitab, et 100-pealise lambakarjaga jääb loomapidajal küll hing sisse, aga võid leiva peale sellega ei saa.

LAMBI LAMBAD: Talunik Imbi Lamp ja tema segaverelised lemmikud kevadisel karjamaal Varpe külas.
Irina Mägi

“Kui oled hästi kokkuhoidlik inimene, sõidad rattaga ning sööd kartulit ja silku, siis elaks ära uhkesti,” räägib Imbi Lamp võimalusest elatuda üksnes 100-pealisest lambakarjast. “Kuna elu on aga teisem kui vanas Eesti vabariigis, siis ei ela ära ka suurema karja olemasolul.”

2001. aastal esimesed kaks lammast võtnud Imbi Lamp elab Varpe külas ja on nüüd juba mitu aastat sajapealise põhikarjaga Lambi Lambad OÜ omanik. Karja suurendamine on esialgu jäänud lauda väikeste mõõtmete taha, maad jagub tal enamategi loomade pidamiseks.

Raplamaalt Kaiust pärit Imbi tuli Saaremaale 1994. aastal. Kuni 2001. aastani tegutses ta kaasosanikuna Kihelkonna maamõõdufirmas, pärast selle ettevõtte tegutsemise lõppu rajas ta Varpe külasse elamise, kus tegeleb nüüd talupidamisega.

Kõige tulusam lambasaadus on lõng

Imbi sõnul on tema kari segavereline, sest Lääne-Saaremaa mullastik on nii madala boniteediga, et ei ole mõtet mingit puhast lihatõugu pidada. Otseselt lihaks tehakse karjast väga vähesed isendid, veristamine võetakse ette vaid enne jaanipäeva ja jõulude ajal. Talled, mis põhikarja täienduseks ei lähe, müüb Imbi Saaremaa lambaühistu kaudu välismaale nuumafarmidesse. “Tallede nuumaks müümine on mulle kõige sobivam variant, sest kes see oma lammast ikka tappa tahab,” selgitab lambakasvataja. Tapale viidud loom kipub Imbil silme ette tulema ja pudulojuselt eluvõtmist pole tal südant pealt vaadata. “Selles mõttes pole ma õige loomapidaja,” tõdeb Imbi. “Majandusinimene ka mitte, olen emotsiooniinimene, “ lisab ta.

Kõige tulusamaks, ehkki perenaisele kõige töömahukamaks osaks on lõngatootmine. Imbi nopib ja peseb villa ise, pügamise ja lõngategemise ostab aga sisse teenusena. Maavillase lõnga järele on päris suur nõudlus, ent Imbi on endalegi sellest riideesemeid valmistanud. “Olen teinud kampsuni, sokid, sallid ja mütsi vist isegi miskitmoodi,” loetleb talunik. “See lõng on väga pehme, hea on teda kududa, tulevad sellised ilusad mõnusad asjad.”

Lambanahad, mida ühes lambakasvatuse talus tahes-tahtmata tekib, laseb Imbi parkida ja partii kokkusaamiseks kogub ta nahku ka ümberkaudsetelt lambapidajatelt. Parkimisega tegelikult tulu ei teeni, see on ajendatud soovist mitte midagi raisku lasta, omamoodi lugupidamisest loomade vastu.

Imbi sõnul eelistab ta lambapidamist veisekasvatusele, sest lammas on lollikindlam loom. Veisekasvatus eeldab rohkem teadmisi ja nende puudumine läheks selles sektoris, võrreldes lambapidamisega suure tõenäosusega kulukamaks. Ülikoolis filoloogiat tudeerinud naine tunnistab, et tema teadmised loomakasvatusest olid alguses olematud. “Mul läks see vales järjekorras –kõigepealt võtsin loomad ja nüüd harin ennast,” tunnistab Imbi, viidates ühtlasi arvukatele kursustele ja õppepäevadele, millest osavõtt on lünkade täitmisel suureks abiks.

Unistus magusast õunamahlast

Imbi sõnul ei pea ta ennast mitte niivõrd lambakasvatajaks kui talunikuks. “Pole vahet, mis loomi ma pean, vaid mis elu ma elan, ja ma elan taluelu,” arutleb Imbi. “Tean seda, et ma olen hull loodusinimene ja tahan, et lammas hoiaks looduse niiviisi, et oleks ilus.”

Siiski pole lambakasvatus Imbi ainus sissetulekuallikas, talle kuulub ka Kivi-Roosi puhkemaja ja lisatulu tuleb kiviaia ladumisest.

Imbi majapidamise juurde kuulub poolesaja puuga õunaaed, kus on umbes 30 erinevat sorti. Õunapuud ja õunaaiad on üks Imbi nõrkustest, mis sai alguse sünnikodust Kaius. “Isa istutas 22 õunapuud, igaüks erinevast liigist, ja tegi mingit hullu õunakasvatust,” meenutab Imbi. Muuseas sai selgeks seegi, millisest sordist saab parimat mahla.

Lapsepõlves omaseks saanud maitsed käivad meie kõigiga kaasas. Ajendatuna isa katsetest plaanib Imbi rajada uue õunapuuaia, kus oleksid vaid kaks eestiaegset väärt sorti – “Liivi sibulõun” ja “Kuldrenett”. Eesmärk on hakata (praegu on see siiski vaid idee!) õunamahla tegema ainult nendest kahest sordist. “Vat see on mahl, teised õunad ei ole nagu mingi asi,” räägib Imbi. “Ta on niivõrd magus, supermahl. Võib-olla need, kes seni õunamahla hapuks on põlanud, hakkavad siis ka õunamahla jooma.”

Raplamaalt pärit Imbi ei räägi saare murret, tema sõnavara on filoloogile kohaselt rikkalik ja sõnakasutus täpne, intonatsioon reedab vaimsust ja annab aimu, et elu oleks võinud olla ka teistsugune. Aga madal valgus kuldab õhtuse karjamaa üle ja mida sa, hing, ikka ihkad. “See elu siin on hoopis midagi muud kui mandril ja kui sa tuled praamiga üle, siis tekib hoopis mingi teine kiirus elule,” räägib Imbi. “Saaremaa elu ja Saaremaa rahu on oluline, kõik muu on ise juurde mõeldud,” võtab ta oma suhtumise kokku.

Print Friendly, PDF & Email