SUUR MAA, SUURED ASJAD: K nagu kompromiss

neeme korv

Neeme Korv

Millest räägib meile nüüdseks juba endise riigihalduse ministri Mihhail Korbi skandaal? Mõnikord magad putru keetes momendi maha ja piim keeb üle. Tead küll, et see võib olla sekundi küsimus, aga juba on hilja.

Inimene ilmselt ei saa teha päris kõiges kompromissi, olgu kaalutlus kuitahes ratsionaalne. See kehtib töökollektiivides, paarisuhetes… Kannatlik peab kahtlemata olema, aga lõputult ei suuda keegi oma mina ja vaateid alla suruda. Mis rumalus ja endapett! Tähelepanu hajub ja tõde tuleb päevavalgele. Edasi on kõrbelõhn ja rookimine.

Korb oli aus, öeldes Haapsalus venekeelsele kuulajaskonnale, et tema isiklikult Eesti NATO-liikmelisust ei toeta. Aastal 2017 ei saa sellise seisukohaga kuuluda valitsusse, isegi kui oletada, et ministrina üht keerukamat reformi vedanud mees sai muidu edukalt hakkama. NATO-sse kuulumist toetas mullu oktoobris 71 protsenti Eesti elanikkonnast, 89 protsenti eestlastest ja 31 protsenti mitte-eestlastest (Turu-uuringute AS).

Sõna “kompromiss” tähendab “Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi “vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepet”. Valdavalt on see mõiste sisustatud positiivselt. Väärtus võib olla nii kompromiss kui ka selle puudumine. Kompromissitult oma tõe ja õiguse eest seisjaid hinnatakse. Samal ajal hinnatakse ka järeleandmist, sest muidu ei saaks mingeid läbirääkimisi pidada. Kompromissid elus on kahtlemata vajalikud ning selle kohale jõudmine lapsele on ilmselt üks täiskasvanulikkuse tunnuseid.

Poliitika öeldakse olevat kompromisside kunst ning kahtlemata on läbirääkimiste oskus ja läbi järeleandmiste ühise aluspinna leidmine erakordselt oluline. Esindusdemokraatia tingimustes on niisugused kokkulepped ülitähtsad, sest on ilmselt vähe asju, milles ühiskond oleks täielikus üksmeeles või isegi sellele lähedal. Isegi kõige pühamate asjade puhul leidub neid, kellele teatud väärtused on vastumeelsed, olgu siis põhimõtete, “hapude viinamarjade” efekti või lihtsalt kibestumuse tõttu.

Jüri Ratas tõusis mäletatavasti Keskerakonna etteotsa kõva sisevõitluse tulemusel. Ta viis erakonna valitsusse ja sai peaministri portfelli. See juhtus sõna otseses mõttes üleöö. Ilmselgelt tehti seda ränkade kompromisside hinnaga. Ratas vaigistas leegid, ent tuli hõõgub tuha all endiselt.

Keskerakonnas kiristatakse hambaid, ja kõvasti. Ratas teab, et see valitsus ei tohi kukkuda. Mitte mingil juhul. Vastasel korral ei suuda ta ka leeke erakonnas vaos hoida. See võib maksta talle ka erakonna esimehe koha. Erakond võib lõpuks ka lõheneda.

Kui me sügisel kohalikel valimistel kastide juures seisame, teeme kindlasti kompromisse. Sest igas erakonnas või nimekirjas on inimesi, keda me ei valiks. Kuid mõelgem kompromissidele, mida meie valitud saadikud tegema hakkavad. Küsigem neilt.

Ajaleht Lääne Elu ja ajakirjanik Urmas Lauri, samuti Korbi teema just NATO-fookuses üles tõstnud minu kolleeg Hanneli Rudi näitasid, mida ajakirjandus peab tegema. Tulema kodanikele appi esitama näiteid ja küsimusi sellesama kompromissi kohta – kui kaugele ollakse valmis võimu nimel minema. Viimaste Keskerakonna skandaalide valguses tundub, et kompromissid selles erakonnas ja selle erakonnaga seotud kompromissid on läinud liiga kaugele.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email