Muuseumiöös oli mänge

“Ei tea, kas seekord üldse tuleb muuseumiööle rahvast? On ju ilus soe ilm, kes see ikka raatsib suviste toimetuste juurest laupäeva õhtul muuseumisse tulla,” arutlen endamisi, samal ajal lossis viimaseid ettevalmistusi tehes.

VANA ARM EI ROOSTETA: Tõnis Reinfeldtile on kaherattalised kogu elu hingelähedased olnud.
Foto: IRINA MÄGI

Kui veidi enne kuute alt kassa juurest läbi kiirustan, on seal näha seismas päris suurt seltskonda. Ilmselt on muusikakooli esinejate vanemad oma lapsi kohale toomas, mõtlen.

Keksumängu saal ootab mängijaid, keksujuht Piret Hiie-Kivi on ka ennast keksumängu kõrgajastu päraselt riietanud. Maha on joonistatud keksukastid ja -kummid on laual ootamas. Loodusosakonnas seavad Katrin Äär ja Eerika Lember valmis Lotte loodusmängu.

Oeh, mängude saalis jäid meisterdamise asjad lauale laotamata! Kiirustan piiskopi eluruumide poole. No mis mõtet on muretseda, kui abiks on niivõrd tragi vabatahtlik Kaie Järvelaid, kes on jõudnud mängude saali valmis seada. Ja juba on end sisse seadnud ka teine Kaie – Kaie Kesküla, kes sätib lauale selle õhtu vanimat mängu hnefatafl´i. Kõrvalsaalis häälestavad muusikakooli õpilased pille ja Veikko Lehto teeb ettevalmistusi.

Järsku kuulen mingit võõrast heli. Oleks justkui kõmin. Ja sealt nad tulevad! Hetkega on kõik mängulauad mängijaid täis. Muistses strateegiamängus ründab üks poiss kuningat, nipsumängus on hoo sisse saanud ema ja tütar, meisterdamislaua ääres valmivad üksteise võidu kõiksugu tegelased. Piilun kõrvalsaali, kas kontserdil on publikut. Ei mahugi hästi piiluma, sest huvilisi on nii palju.

Mõtlen, et ei tea, kas lossi otsimismängu ja lossihoovi rüütlite mängu ka keegi mängib. Mängulehti sai ohtralt valmis seatud. Ja siis karjatan – üks vahepunkt ununes üles seadmata! Mis nüüd saab? Torman tulistjalu vahimehekeldri poole, kus külastajaid on tervitamas Jürje Koert, kellega koos mänge üles seadsime.

Lossi ette jõudes märkan eemal Garel Püüa ekskursiooniseltskonda, kes kuulevad lähemalt linnus-kindluse kujunemisloost. Kuulajaid on kokku mitukümmend. Ja kas sa näe, Priit Kivi ja Kalle Siiner ongi veteranist veoautole GAZ MM-ile hääled sisse saanud! Auto taustal tehakse pilte ning pakutakse koguni varuosi, millest muuseumimeestel on iseäranis hea meel. Kui edasi tõttan, sätitakse just huvilistele lõbusõitu tegema. Eemalt kostab kilkeid. No muidugi, kust need mujalt tulevad, kui Argo Kirsi keskaja toimetuste juurest.

Jürje langeb näost ära, kuuldes, et väikeste rüütlite maastikumängus on üks ülesanne kogemata ununenud. Jään niikauaks vahimehekeldrisse vahti, kuni ta ülesande lehe toob. See ajastutruu vahimeeste kamber tõmbab külastajaid vahimehe elu proovima.

Kui mängude saali tagasi jõuan, on esimesed otsimis- ja maastikumängulised vastuseid kontrollima saabunud. Küll ollakse nupukad! Ekspositsioonisaalist on sinna üles leitud nurga taha peidetud Coca Cola purk ja voodi all lebavad botased.

Ja juba ongi hoogne õhtu öösse jõudnud ja aeg lossiuksed sulgeda. “1928 külastajat käis!” kuulen kassas külastajaid loendanud Marje Kaimerit rõõmsalt kuulutamas. Kas tõesti ligi kaks tuhat külastajat, olime ju eelmisest aastast tund vähem avatud? Siis oli rekordiline külastajate arv 1574. Numbrid numbriteks, peamine, et huvi muuseumiöö vastu aina kasvab.

Õhtu lõpetuseks uurin vanemteadur Maret Soorskilt, kuidas sujus muuseumiöö bussiring Saaremaa koolimajadesse. Säravi silmi kirjeldab Maret, kui tore oli 50-liikmeline bussiseltskond ja kui hästi neid vastu võeti. Astes oli neid tervitamas Eva Raik-Ramst, Paadlas Heinrich Saar, Kärlal Mahta Aksalu, Pidulas Kersti Vaga ja Kihelkonnal Kai Kallas.

Samavõrd rõõmsa häälega on ka Mihkli talumuuseumi juhataja Tiina Ojala. Kuna sealse õhtu peateema oli pioneeride aeg, siis alustati muuseumiööd piduliku rivistusega ning jätkati Külli Luubi ja Anu Tanila eestvõttel pioneerimängude ja -lauludega. “Kokku sai 167 külastajat!” hõikab Tiina.

Aga kuidas läks Aavikute majamuuseumis? “Külastajaid tuli veel pärast sulgemisaega ning kuidas ma huviliste ees ukse sulgen. Kokku käis 84 inimest ning alles ma lõpetasin,” sõnab majamuuseumi perenaine Ene Tõru rahulolevalt.

Küll oli tore õhtu, mõtlen…

Anna-Liisa Õispuu

Print Friendly, PDF & Email