Laikad on Metsküla meeste head abimehed (4)

Väikesearvulise Metsküla jahiseltsi ühisjahid oleks üsna kesised, kui poleks tublisid laikasid, kes ajajatena teevad ära kümne mehe töö.

LAIKAD TULEVASE JAHIMAJA VUNDAMENDIL: Arli Toompuul on rihma otsas Saaremaa ainsad jahilaikad, kes läbinud ohtliku karukatse. Vasakul Kasemetsa talu Tigra, taga Arukuuse Stella, esiplaanil
Kasemetsa Donna.
MAANUS MASING

Metsküla jahimeeste ühise tegevuse algus ulatub möödunud sajandi kuuekümnendatesse aastatesse, praegusel kujul on selts tegutsenud kakskümmend viis aastat. Seltsi esimene eestvedaja oli Lembit Saarelaid, tema järel juhtis Metsküla kütte 22 aastat Allan Pulk, praegu on seltsi esimees Arli Toompuu.

Selts on väike, praegu 19 liikmega, lisaks kolm liikmekandidaati. Enamik on kohalikud mehed või omavad Metsküla jahialal maid. Seltsi 7500 hektari suurune jahiala jääb Saaremaa põhjaossa, piirnedes ühest küljest Soela väinaga, maa poolt aga Leisi, Karja, Eikla ja Võhma jahialadega. Võhma ja Leisi seltsiga korraldatakse kord aastas ka ühistel piirialadel ühisjahte. “Ulukid on meil ju suuresti ühised, nemad ei tea piiridest ega kellelegi kuulumisest midagi,” sõnab Arli Toompuu.

Kui seni oli maakonna arvukaim jahiloom metssiga, siis katku ja intensiivse küttimise tõttu on selle uluki arvukus märkimisväärselt vähenenud. Samal ajal on jõudsalt suurenenud hirvede arv, keda nähakse järgmise n-ö probleemse jahiloomana. Siinkohal tuleb märkida, et just Metsküla oli lisaks Mändjalale üks kahest paigast, kuhu Saaremaal omal ajal punahirved asustati. Punabe soo on jäänud hirvede armastatud elupaigaks tänaseni ja praegugi tundub seal elavat maakonna vägevamaid hirvepopulatsioone.

Ulukikahjusid ei ole selts seni hüvitama pidanud. Mõne aasta eest oli RMK-ga teema küll üleval, kuid hüvitamiseni asi siiski ei läinud. Selle aasta värskete andmete järgi pole Metsküla jahialadele jäävates metsades kahjustusi märgatud. Samas nendib Toompuu, et raiete arv nii riigi- kui ka erametsas on läinud väga suureks, mis omakorda tähendab, et noorendike näol tekib hirvedele juurde aina uusi söögikohti. Oks, mis maha jääb, ja võsa on hirvlaste lemmiktoit. Ja kuigi varjetingimused loomade jaoks vähenevad, on sadadele hektaritele istutatav noor mets neile suur ahvatlus ja metsaomanikele potentsiaalne kahjustuste objekt.

Kui palju üht või teist ulukit maakonnas praegu on, ei tea õieti keegi. Ei jahimehed, kes kogu aeg metsades liiguvad, ega ka teadlased. Toompuu tõdeb, et viimastel aastatel on lumenappuse tõttu vaid vähestel jahiseltsidel õnnestunud läbi viia korralikke ulukiloendusi. Hinnangud metsloomade populatsioonide kohta tuginevad ennekõike küttimisandmetel.

Linnujahti peavad Metsküla mehed Soela väina ääres ka, aga vähe. Haned jahipiirkonda miskipärast eriti ei sattu ja põhiline jahilind on part. Välismaist jahituristi ahvatleb aga nepp. Nepijahti on selts külalisjahimeestele aeg-ajalt ka korraldanud, kusjuures nepikütid on Toompuu sõnul täiesti omaette tõug.

“Panevad Itaalias või Prantsusmaal oma koerad auto peale, sõidavad maha mitu tuhat kilomeetrit, siis käivad siin koertega terve päeva metsas ja kui tulevad tagasi kahe saaklinnuga, on üliõnnelikud,” räägib ta. Asi on selles, et nepp on väga kiire lind ja tema tabamine kaunis raske. On vaja häid linnukoeri ja osavat kütti.

Rääkides seltsi vähem jahinduslikust poolest märgib Toompuu, et oma spetsiaalse jahimaja puudumisel on jahijärgsed koosviibimised toimunud seltsi liikmete kodudes. Suuremad pidulikud sündmused saavad aga tähistatud Metsküla seltsimajas, kuhu kohalikud inimesed on suutnud nagu häid lambaid ühte lauta mahutada mitmeid erinevaid tegevusi.

Kohalike küttide n-ö töise tegevusena on aga seltsimaja ligiduses rajamisel päris uus hoone, mille vundament ja kommunikatsioonid on juba maha pandud ja mis peaks jahimeeste teenistuses olema juba eeloleval sügisel.

“Meil on hea meel selle üle, et oleme väikese seltsina oma jahimaadel seni hakkama saanud. Ja samaväärselt nagu suurema liikmeskonnaga seltsid. Võib-olla just tänu oma väiksusele püsime ka paremini koos,” arvab Toompuu.

Ka jahtidel osalejate hulk on protsentuaalselt hea ja seda püsivalt. “Kui suuremates seltsides tuleb ette, et hooaja esimesel jahil on kohal kolmveerand seltsi liikmetest ja järgmisel ainult veerand, siis meil on osalejate hulk stabiilselt suur,” kinnitab Toompuu.

Ning just seetõttu, et tegu on väikese seltsiga, on väga oluline jahikoerte kasutamine. “Kui me peaksime oma tosin meest veel pooleks lugema, kellest ühed lähevad ajama, teised kütiks, siis oleks meil väga keeruline. Aga nüüd saame õnneks panna ikka kümme meest kütiliini ja paar meest lähevad koertega ajusse, kes teevad seal ära kümne mehe töö,” kiidab seltsi esimees.

Kevad on jahimeeste jaoks pisut rahulikum aeg, see on iseäranis pereinimestele vajalik ka kodurahu huvides, muigab Toompuu. “Sügisel on kodune olukord mõnikord ikka üsna pingeline. Aga see käib paraku jahipidamisega kaasas,” nendib ta ja lisab, et ega seda jõudeaega palju olegi. Paari nädala pärast algab juba metskitsejaht.


Koer on jahil tõhus abiline

Kui ajujahi eesmärk on ulukid liikuma panna ja kütiliini poole suunata, siis koeraga jahti pidades peab koer metsas uluki leidma ja haukumisega tema tähelepanu endale tõmbama.

Haukumine peab olema piisavalt agressiivne, et paarikümnekilone koer suudaks isegi kümme korda suurema karu tähelepanu köita. Kui uluki tähelepanu on suunatud koerale, annab see kütile võimaluse.

Kui aastaid tagasi oli põhiline jahikoer hagijas, keda kasutati ka suurulukite küttimisel, siis tänapäeval on levinuim jahikoer laika. Laikade roll küti abistamisel tugineb nende loomupärasele hasardile – nad kütavad end ulukit kinni pidades ja piirates üles ning teinekord jääb mulje, et nad ei karda mitte kedagi, nendib jahil pidevalt koeri kasutav Arli Toompuu.

Jahikoerte proovilepaneku kõrgeim aste on karukatse, mida meie lähipiirkonnas on võimalik teha Venemaal ja Valgevenes. Toompuu sõnul eraldab katse kiiresti terad sõkaldest – 75 protsenti loomadest pöörab karu nähes pea ära, kuna metsaott on suur ja tema hais ebameeldiv. Katsel tehakse kindlaks koera visadus, julgus, uluki leidmise kiirus, vaadatakse, kuidas koer reageerib – kas haugub karu paarikümne meetri pealt või julgeb ka meetri kaugusele minna. Loomulikult ei suuda koer karu maha murda, aga julgemad võivad teda isegi hammustada.

Saaremaal poleks koertel karukatse läbimist iseenesest vaja, kuna meil karusid ei ole, aga öeldakse, et kui koer ei karda karu, siis ei karda ta keda kuraditki.

Eestis tehakse jahikoertele põhiliselt metsseakatset, mille käigus peab koer neljahektarisel alal metssea kümne minuti jooksul üles leidma ja teda vähemalt 10 minutit haukuma. Tehakse veel põdrakatseid, mägrakatseid, linnukatseid ja verejäljekatseid.

Laikasid kasutavad Toompuu teada kõik Saaremaa jahiseltsid ja sõltuvalt piirkonnast ulatub jahikoerte arv mõnest loomast mitmekümneni. Metsküla seltsis on viis koera, kes iga nädal jahile kaasa võetakse.

Ajujahil on koerad väga tõhusad. “Kui ajajateks on inimesed, siis võivad nad metsa läbi jalutada, kuid kui uluk ei taha välja tulla, siis ta ei tule. Laika leiab aga jahilooma igal juhul üles. Ta ajab liikvele nii põdra kui hirve, metsseast rääkimata. Sigadega on muidugi see asi, et üsna sageli saavad liiga agarad koerad ka nende kihvu tunda ja tihtipeale tuleb haavu õmmelda,” selgitab Toompuu.

Jahilaika tööiga algab umbes aastaselt ja küünib kümnenda-üheteistkümnenda eluaastani. Pensionieas koertega on see häda, et hasarti on neil hirmsasti, aga jaks saab otsa ja aju lõpus tuleb nad metsast süles välja vedada. Noorte koertega on vastupidi – jaksu on, aga mõistust ja kogemusi napib, mistõttu kipuvad nad metsloomadelt nahutada saama.

Jahikoera pidamist linnakorteris tuleb küll ette, kuid need on pigem erandid. Jahikoer vajab palju liikumisvabadust, mistõttu sõltub ennekõike omanikust, kuidas ta oskab ja viitsib koeraga tööd teha. Koerajahi teema võtab Toompuu sõnul aga hästi kokku Siberis levinud ütlus: kütiks nimetatakse üksnes seda, kes koeraga jahti peab, püssiga jahimees on lihtsalt hulkur.

Print Friendly, PDF & Email