Päris orjaks ei mindud, aga lihtne ka polnud

1937. aasta 30. aprilli õhtul saabus Pärnusse aurulaev Eestimaa, pardal umbes sada Saaremaa põllutöölist, kellest suurem osa “orjaturul” kaubaks läks.

KRAAVIHALLID: Pärast Esimest maailmasõda vähenes mandril töötavate kraavihallide hulk oluliselt, kuid päris ära nad siiski ei kadunud. Pilt pärineb 1920. või 1930. aastatest.

“Enne veel, kui laev sai korralikult silduda, tormas peremehi pardale, et kauba tegemisega mitte hiljaks jääda. Eeskätt sattusid peremeeste risttule alla naistöölised. Neid rebiti kättpidi ja ülepakkumisega oldi hästi kiire,” kirjeldas toonaseid sündmusi ajaleht Meie Maa. Lisaks Pärnu- ja Viljandimaa taluperemeestele võttis laeva vastu hulk uudishimulikke. Oli ju “orjaturuks” ristitud saarlaste igakevadine saabumine ning sellele järgnev tööotsijate ja tööandjate omavaheline kauplemine paras vaatemäng.

Uus Eesti Pärnu uudised kirjutas lausa, et samal päeval oli sadamakapteni kontorist rohkesti järele päritud, millal täpselt laeva ikkagi oodata on.

Naistööliste krabamist selgitas asjaolu, et viimastest oli Pärnu tööbörsi andmetel puudus käes. Sulaseid oli laeval aga pigem üle ja nii tuli mitmetel suunduda tööd otsima edasi sisemaale.

Kraavihallid ja sookured

“Naistöölised said veel kuidagi paremaid tingimusi, aga sulastel oli teenistuse leidmine märgatavalt raskem,” kirjutas Meie Maa. Nii polnud saarlastel lootust ka palgatõusule…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email