Kartulid, kihlasõrmus ja aasta ema tiitel ehk kuidas olla õnnelik

“Lõpuks pinnisin ikka kaks nime välja!” teeb verivärske Saaremaa aasta ema Sirje Paakspuu võidukalt teatavaks oma detektiivitöö tulemuse. “Minu kandidatuuri esitasid kaks väga toredat sõbrannat ja kaaslast, kellega olen koos töötanud ja reisil käinud.”

POLE HELLUSEGA KITSI: Sirje Paakspuu hoolitseb nii omade kui teiste laste kõrvalt ka perekoera eest.
MAANUS MASING

Nüüd on Sirje valiku ees – kas teha sõbrannadele välja üks tass kanget kohvi või üks kõva noomitus? Esialgu on “süüdlased” pääsenud mõlemast.

“Ma olen importtoode!” teatab Sirje, kui küsin ta lapsepõlveradade kohta. Vastseliina maile, ema Elvi Kattai juurde, kellele Sirje arvates võiks vabalt sama tiitli anda, ta enam nii tihti ei satu – elu on nii Saaremaa-keskne.

“Sel aastal pole veel jõudnud, aga eelmisel käisin lausa mitu korda. Ema ka veel ei tea sellest minu aasta ema tiitlist. Mulle öeldi, et see on saladus, ja eks ma siis püüan selle saladusega kuidagi olla. Enam-vähem ma tean, mis ta ütleks: “Oh, issand, kust see nüüd tuli!?” Ja on üllatunud. Ja on isegi õnnelik. Tema ka ei oleks osanud oodata, et mind niimoodi tunnustatakse.”

Sooja ja hea tundega meenutab Sirje oma lapsepõlve, mis möödus nagu tema lemmik-lastelaulus “Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene…”.

“Mängisime sõda ja ehitasime igasuguseid onne, ronisime puude otsas. Nüüd on mul endal kolm poega ja arvan, et saan nende maailmast paremini aru.”

Hea süda on hinnas

Sirje kohta räägivad teadjad, et teist nii heasüdamlikku inimest annab otsida. Ta ise ei kipu ka neid väiteid ümber lükkama. Tänapäevases koolidžunglis, kus õpetaja on pahatihti tagandatud klienditeenindaja staatusesse, on hea süda endiselt hinnas…

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email