Taevapärlid Su akna taga (6)

Reet Viira

“Sina ja loodus olite minule üks ja seesama,” mõtiskleb tütar Reet Viira oma mullu lahkunud emast, looduskaitsjast ja kogukonna arengu eestvedajast Elvi Viirast.

On tulemas aasta hellem päev. Emadepäev. Sellel päeval on vaasid täis väikeste käekeste korjatud nurmenukke, võililli, meelespäid, kirikakraid, metstulpe… Köökidest tuleb pannkoogilõhna ja laud on kenasti kaetud. On iga pere hoolimisepäev.

Sel päeval me tuleme koju. Kinkides emale omatehtud joonistuse, näeme pisarat ema silmanurgas. Ikka rõõmupisarat. Kevade ilusaim aeg on emadepäeval. Kõik tärkav loodus on hiirekõrvus ja lindude laul ei vaiki. Tunda on maa mõrkjat hõngu aida taga, maamesilaste sumisemist ja kevadlillede intensiivset aroomi.

Esimene tõdemus. Olime paljuski erinevad. Samas sarnased. Jäärapäiselt oma sihtide ja veendumustega silmitsi seisvad. Kaitsesime tuliselt oma tõekspidamisi. Vahel isegi liiga tuliselt. Nüüd tahaks ikka jälle ja jälle tunda, kuidas mulle koha kätte näitad. Toona olin vihane, aga nüüd olen mõistnud, et nii kasvatasid Sa minust kodaniku, kes julgeb oma tõekspidamiste eest seista.

Nii mõnigi kord mõtlesin, kui vastuvoolu sõudsid, et kergem oleks teistega koos sõuda. Aga see ei oleks olnud Sina. Käies oma teed sirgeseljalise ja kindlameelsena, vankumatuna, olid Sa sama palju kardetud kui lugupeetud.

Sinu teadmised loodusest ja kultuurist olid sügavad ja laiapõhjalised. Sa olid hea inimestetundja. Samas, kui paljud Sind tegelikult tundsid? Lähedased, mõttekaaslased looduseradadelt, kunstiklubirahvas…

Oled olnud paljudele uutele tuultele teerajaja. Visionäär. Sina nägid ELU suurt plaani. Elu andis sulle juhipositsiooni. See ei langenud Sulle sülle. Positsioon tuli kätte võidelda. Sa ei olnud kerge vastane, võitluseta areenilt ei lahkunud. Samas, kui leidsid, et juhtum on lootusetu, tunnistasid Sa vastast aumeheliku žestiga ja taandusid. Kuid õppisid sellest olukorrast. Teist korda Sa selle reha peale ei astunud.

Esimene pettumus. Minust sai koolilaps. Sinuga koos läksime juuksurisse ja minu pikad patsid lõigati maha. Olid ju väga hõivatud inimene ja hommikuti patside tegemiseks polnud meil aega. Peeglist vaatas vastu hoopis teine tüdruk. Üldse mitte minu moodi. Paratamatuse tundmine tõi pisara silma. Sina ei sallinud nutmist – see oli nõrkuse märk. Sinu tütar ei tohtinud olla nõrk. Mina aga olin. Nii me kasvasime lahku.

Minu lapsepõlves ei olnud emadepäeva ametlikult olemas. Oli looduskaitsepäev.

Esimene looduskaitsepäev toimus Jaan Eilarti ja Orest Niinemäe algatusel 1957. aasta novembris Viljandis. Alates 1959 kevadest oli Eesti looduskaitse seltsi algatus juba üldrahvalik üritus. Looduskaitsepäev pandi teadlikult emadepäevale. Peeti sellega “emakese looduse” päeva. Tänu sellele hoidis meie looduse- ja kultuurirahvas nii kauni päeva meie meeltes ja mõtetes.

Sina ja loodus olite minule üks ja seesama. Sellel päeval käisime meie aga mere ääres ja metsasügavuses. Astusime rannaliival ja kuulasime mere loksumist. Veetsime päeva looduses. Nägime koos selle aasta esimese liblika, kuulasime käo kukkumist. Lootsime, et kägu ikka kaua kukuks… Sulgesime kõvasti silmad ja hiljem rääkisime teineteisele, mida olime kuulnud. Tunnetasime enda ümber olevat. See oli kui ühe ketilüli äratundmine. Inimene on osake loodusest.

Esimene paratamatus. Kui tuleb minna, minnakse… Ikkagi olid Sa sirgeselgne ja kindlameelne. Olukord oli Sinust suurem. Sa läksid rahulikult, sest Sinu aeg sai läbi.

Need võitlused, mis tuleb parema homse eest võidelda, tuleb võidelda minul. Sina oled juba seal, kust keegi pole tagasi tulnud. Need laaned on kindlalt suuremad ja lilled kirkamad… Loodan, et seal kaugel on meri sinisem.

Sel aastal õitsevad Sinu lemmiklilled sinililled uskumatult kaua. Meie maakodus Tiisul on need Sinu akna taga samuti kenasti õites.

“Need on kui taevapärlid,” nii laususid Sa neid igal kevadel õitsemas nähes. Neid pärleid on sellel aastal kuidagi eriliselt palju.

Oli au Sind tunda, armas ema.

Print Friendly, PDF & Email