Õetööd raha pärast ei tehta (6)

“Sageli kurdetakse, et Eesti meditsiinisüsteemis on õdedest puudus, aga Saaremaal on selles osas õnneks päris head lood,” leiavad Kuressaares õdedena töötavad Margit Raudsepp ja Laura Keidong.

Täna on rahvusvaheline õdede päev. Saarte Hääl tegi sel puhul juttu Eesti õdede liidu piirkondliku ühenduse esimehe Margit Raudsepa ja Laura Keidongiga. Mõlemad töötavad Kuressaare perearstikeskuses pereõena ja haiglas õena.

Margit Raudsepp

Laura Keidong

Õdede nappusest Eestis on aastaid räägitud. Kuidas on olukord Saaremaal?

Margit Raudsepp: Meie perearstikeskuses õdesid puudu ei ole. Praegu töötab meil seitse õde, neli on kodus lapsehoolduspuhkusel. Õnneks on leidunud ka asendajaid õdesid, kes meile appi tulevad, kuni kodus emakohustuste täitjad jälle tööle tulla saavad. Ka Kuressaare haigla õendusjuht kinnitas, et õdede puuduse probleemi seal ei ole. Enamik meie perearstikeskuse õdesid töötab ka Kuressaare haiglas. Mis siin salata, õetöö eest makstav palk võiks olla suurem. Seepärast püüavadki paljud lisa teenida. Me mõlemad töötame perearstikeskuse kõrvalt haiglas – väiksema koormusega.

Laura Keidong: Meie seitsmest pereõest töötab haiglas viis. Ning meie hulgas on neidki, kes on mõlemas kohas ametis täiskoormusega.

Mille poolest erineb õe töö haiglas õe tööst perearstikeskuses?

Raudsepp: Need tööd on tõepoolest üsna erinevad. Haiglas oled arsti käepikendus ja käsutäitja, otsustamine on rohkem arsti õlul. Meie perearstikeskuses teevad õed aga iseseisvat vastuvõttu, teatud protseduurid ongi õe valdkond. Õde kuulab esmalt patsiendi kaebused ära, teeb oma pädevuse piires protseduure ning vajadusel konsulteerib arstiga.

Aastatega on õed otsustusõigust tublisti juurde saanud.

Raudsepp: Eks õendus ise ole tublisti edasi arenenud. Paljud asjad, millega enne tegelesid arstid, on praegu õdede pädevus ning sellega saame tagada patsientidele kiirema abi. Õdedele on juurde tulnud iseseisev vastuvõtt, aasta eest said õed ka retseptikirjutamise õiguse. Seda siis korduvretseptide kirjutamiseks. Esmase retsepti kirjutab ikka arst. Tõsi, retseptiõigus pole õel automaatne, selle saab ainult vastava koolituse läbinud õde.

Keidong: Mina leian, et õdedel võiks otsustusõigust praegusest rohkemgi olla. Oma töökohustusi vaadates ma küll ei tunne, et ükski neist oleks minu kui õe jaoks konti murdev – et pigem võiks arst ise seda teha.

Eesti õdede liidu asepresident Gerli Liivet tõdes eile hommikul “Terevisioon” saates, et õdede töökoormus on liiga suur. Kas see kehtib ka Saaremaa õdede kohta?

Raudsepp: Eks see olene asutusest ja töökorraldusest.
Keidong: Ja inimesest. Mis tundub kellelegi paras koormus, võib teisele näida liiga suur.
Raudsepp: Mina ei nurise. Usun, et midagi võimatut meie töös siiski ei ole.
Keidong: Tähtis on osata oma aega planeerida. See on võtmeküsimus.

Tervishoiutöötajate kollektiivleping sai lõpuks allkirjad. Kas see tähendab õdede jaoks helgemat tulevikku?

Raudsepp: Muidugi on meil hea meel, et streiki ei tulnud ja keerulisele olukorrale leiti lahendus. Oleme ka rõõmsad, et palk pisut tõuseb, aga rahas õed küll suplema ei hakka. Ikka on nii, et elu läheb palganumbril eest ära. Samas – ega me seda tööd raha pärast tee.

Kui oluline on õetöö puhul kutsumus?

Keidong: Eks inimesi ole muidugi igasuguseid – seda on näha juba praktikantide pealt. On neid, keda kõhklemata soovitaksid meditsiini tööle, ja teisi, kelle puhul näed kohe, et see eriala ei ole tema jaoks.

Kutsumus on muidugi tähtis. Õetöö nõuab kiirust, otsustusvõimet, suhtlemisoskust. Oskust ja tahet töötada meeskonnas. Pead selleks tööks ju valmis olema ja tahtma seda teha. Kui õendustöö tegijat tegelikult ei huvita, võib see amet tunduda üsna ebameeldiv.

Kuidas teist endist õed said?

Keidong: Mina õppisin õeks Tallinna tervishoiu kõrgkoolis. Ükski muu eriala ei pakkunud sama palju huvi kui õen­dus. Pärast kooli lõpetamist ma esialgu Saaremaale tagasi tulla ei plaaninud, aga elu läks nii. Praeguseks olen pereõena ametlikult töötanud kolm aastat, millele lisandub ka kooli ajal läbitud praktika. Seega kokku ligi neli aastat. Haiglas töötan intensiivraviosakonnas.

Raudsepp: Mina soovisin minna ülikooli saksa filoloogiat õppima, aga ei saanud sisse. Elu on juhus – nägin Postimehes kuulutust Tartu meditsiinikooli vastuvõtu kohta ja otsus oli tehtud. Kuressaare perearstikeskuses olen ametis olnud neli aastat. Enne seda töötasin 16 aastat haigla kirurgiaosakonnas. Olen perearstikeskuses pereõde ja teen ka vanem­õe tööd. Tegelen kõigiga, titadest vanuriteni. Haiglas töötan erakorralise meditsiini osakonnas õena.

Kutsumus teisi aidata mul on – ma ei töötaks ju 20 aastat õe erialal, kui see töö mind ei huvitaks või ma seda teha ei tahaks. Ja kui on kutsumus, on õena töötada vahva.

Print Friendly, PDF & Email