Laste kasvatamise kunst

Ilmselt on iga vanema südamesoov ja moraalne kohustus kasvatada oma järeltulijast eeskujulik kodanik. Tavaliselt leidub aga iga suurema grupi kohta neid, kes nn reeglitesse leigelt suhtuvad ja neid süstemaatiliselt rikuvad. Kõigist pingutustest hoolimata satub “pahade” laste nimekirja hulk viisakatest peredest pärit lapsi.

KVALITEETAEG: Saaremaa aasta emaks valitud viie lapse ema Lidia Lõbus veedab poegade Gustavi ja Harry Rudolfiga mänguväljakul kvaliteetaega.
Maanus Masing

Juba varases eas pahanduste otsa komistanud noormees heidab valgust oma minevikule, püüdes kaardistada põhjusi, mis tõid tagajärgi. “Kõik sai tegelikult alguse juba varasest east, ilmselt lasteaiast,” alustab Carl (nimi muudetud) oma lugu. “Elasime sel ajal maal ning juhtus kuidagi nii, et suur osa mu kasvatusest läks vanemate poiste kätte, sest ema ja isa käisid linnas tööl ning keegi pidi mind lasteaiast ja algklassidest koju toimetama.”

Koos kambajõmmidega pahandusi korda saates oli toonase noore poisi hinges siiski soov ema rõõmustada ja pealtnäha karmi kihi all peitus lapselik püüd vanematele heameelt teha.
“Ühel emadepäeval korjasime terve lasteaiahoovi lilledest tühjaks, et ilusamad neist emale viia. Protsessi käigus tampisime suure osa lilli ka maha ning hommikul teesklesime imestust selle üle, mis juhtunud oli. Samal ajal ilutsesid kaunimad õied emal vaasis,” meenutab Carl.

Kuuendas klassis tulid mängu alkohol ja vägivald ning ees ootasid tihedad kokkupuuted korrakaitsjatega. “Politseiga oli pidevalt tegemist – küll joomise, küll hilise väljas jõlkumise pärast. Pidevalt tuli ette peksmisi, mistõttu jälle politseis lõpetasin,” räägib noormees. “Ma olin siis seitsmendik ja mu suureks hobiks oli 9. klassi poiste kiusamine ja peksmine, sest ma ei sallinud, kuidas nad endast nooremaid piinasid. Õppenõukogud ja koduarestid olid osa igapäevasest rutiinist ja sel ajal ei teadnud keegi, mida minuga ette võtta.”

Karistustest polnud kasu

Kui emotsioonid üle keesid, lendasid üle klassi päevikud, toolid ja kõik muu, mis haardeulatusse juhtus jääma ja põranda küljes kinni ei olnud. Käitumine läks vahepeal nii hulluks, et õpetajate närvikava ei pidanud vastu, nii mõnigi murdus pinge all ja hakkas koolis nutma.

Kaheksandas klassis esitati poisile ultimaatum – kas erikooli või võtad paberid välja. “Lõpetasin õhtukoolis, samal ajal Kuressaare ametikoolis kutset omandades, 9. klassi. Praeguseks on mul lisaks kutsele 11 klassi haridust. Lihtsalt toona oli töölkäimine olulisem kui õppimine ja nii see jäigi.”

Noormehe sõnul kujundas suure osa tema minevikust Tori rajooni kolimine, kus ta nägi tihti pealt peksmisi, veriseid nägusid ning veetis suurema osa oma koolivälisest ajast ta vanglas istunud meestega. “Need, kes polnud kinni istunud, olid niisama paadunud pätid või siis teel sinnapoole,” lisab Carl.

Lisaks välistele mõjutustele oli tema taltsutamatu loomuse üheks käivitajaks vajadus ennast tõestada. “Ma kartsin, et muidu astutakse mulle lihtsalt pähe,” sõnab noormees, kelle sõnul karistati teda kodus küll piisavalt, aga see mõjus nagu hane selga vesi. “Koduarest oli tavaline. Ega mu tegudele hästi vaadatud ja sain kodus sugeda ka, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”

Praegu täiskasvanud inimesena tunneb Carl isegi puudust vanemate lähedusest ja tähelepanust: “Loomulikult oli seda kõike ka tol ajal vähe. Ma ei pöördunud kunagi nende poole enne, kui ma reaalselt ise enam omadega hakkama ei saanud. See tunne oli kirjeldamatu, kui probleemid endalgi üle pea kasvasid ja tundsin, et mul on lihtsalt vaja asjad endast välja rääkida.”

Kriminaalsed kokkupuuted ja sidemed ei ole ta elust aga endiselt kadunud ja vanad sõbrad annavad endast endiselt mõnikord märku. Carli sõnul on see lõputu hädaorg, millest ei ole kerge lahti öelda, eriti kui viibid niisuguse seltskonna mõjusfääris, kus seaduse silmis küsitavad ettevõtmised on tavapärased. “Üle kõige tahaks lihtsalt normaalseks inimeseks saada,” lisab Carl viimaks.

Oma kasvatuse suurimaks puuduseks peab ta vanemate ajanappusest tingitud vähest tähelepanu. “Käisin küll seitse aastat kunstikoolis, mis mulle kõik need aastad tegevust pakkus, aga ma ei arva, et sellest piisab. Ükski huvikool ega tantsurühm ei korva vanematega koos veedetud aega, kus koos midagi tehakse või lihtsalt ollakse.”

Olgugi et vanemad tundsid poisi tegemiste vastu huvi ja Carli sõnul andsid tõenäoliselt endast ka parima, ei olnud sellest suures plaanis suurt abi. “Ajad olid lihtsalt sellised, kus rohkem ei olnud võimalik.”

2013. aastal Saaremaa aasta emaks valitud Lidia Lõbus kasvatab kodus viit järeltulijat. Pereema paneb kasvatuses suurt rõhku suhtlemisele ning püüab ise igakülgselt laste tegemistes ja huvides kaasa lüüa.

Koos võetakse ette väljasõite, mängitakse arvutimänge ja tehakse seda, mida lapsed muidu üksinda teeksid. Ta usub, et kui ise laste tegemiste vastu huvi tunda ja harjutada suhtlemist juba varases eas, on ka suurem tõenäosus, et lapsed teismelisena oma muresid ja rõõme emaga jagavad.

“Meil ei ole mingit ranget rutiini, küll aga proovime igal õhtul enne magamaminekut unejuttu rääkida,” heidab ta valgust oma pere tavadele. “Kui seda ei jõua, räägime sellest, mis päeva jooksul rõõmustanud või kurvastanud.”

Tema kasvatamise lahutamatu osa on hoolivuse ja aususe õpetamine ning paljuski tuginetakse reeglile, et kes julgeb teha, julgeb ka tunnistada. Olulisel kohal on andeks palumine ja andmine, sest eksimusi tuleb ette kõigil. “Kui tunnistame oma eksimust ja ise teisele andestame, saab jälle sõpradena edasi minna,” sõnab Lidia, lisades, et palub ka ise andeks, kui on midagi valesti teinud.
Ka tuletab ta lastele meelde, et tüli ei teki, kui üks tülitseb, ehk riid on alati kahepoolne ning andestada ja leppida tuleb mõlemal osapoolel.

Kõik lapsed tahavad olla head

Suure pere ema arvab, et probleemset last pole olemas. Laste kasvamisel mängib olulist rolli keskkond, kuid veelgi enam temperament ja iseloom. Lidia toob oma perest näiteks kaks nooremat poega, kellest üks on lahke, rahulik ja heatahtlik, teine meenutab aga tulesädet, kes naudib tähelepanu ja edutunnet.

“Ma pean temaga sageli vestlema ja talle meelde tuletama, et teisi ei tohi lüüa ja halvasti öelda. Loodan, et see peaaegu igapäevane rääkimine talle kasvades ükskord alateadvusse kinni jääb,” lausub Lidia.

Hoolimata sellest, et vahel on raske end vaos hoida, rõhutab Lidia lastele antava eeskuju tähtsust, sest lapsed jälgivad vanemaid samuti n-ö kullipilgul. Seetõttu üritab ta alati rääkida viisakalt ja rahulikult ning mitte ärrituda, et oma käitumisega mitte halba eeskuju anda.

Kriminaalsele teele kalduvate noorte ühiseks nimetajaks peab Lidia elulise tasakaalu puudujääki. “Jääb mulje, et kõige enam teevad lapsed pahandust just tähelepanu saamiseks, ja seda vanusest sõltumata. Kui on näha, et laps on temperamentsem ja vajab rohkem tähelepanu, tuleks sellele mingi väljund leida nii, et laps pahanduste tegemisse ei kalduks.”

Lidia arvates ei saa ka kuidagi üle ega ümber armastusest, hoolimisest ja märkamisest, mis tekitab turvatunde ja loob vundamendi enesekindlusele. “Kõik lapsed tahavad olla head, lihtsalt mõned ei oska oma emotsioone kohe ohjeldada ja vajavad rohkem suunamist, ärakuulamist,” arvab suure pere ema.

Ta lisab, et oluline on lapse vajadustest aru saada ja anda talle nii palju armastust, et ta kasvaks üles toetavas keskkonnas, kus saab oma ebakindlusest ja muredest rääkida, arutada ning ühiselt lahendusi otsida.


Helle Tiitsaar

Probleemid taanduvad tähelepanupuudusele

Kuressaare Rohu lasteaia õppealajuhataja Helle Tiitsaare sõnul ilmnevad laste käitumisprobleemid õige noores eas ja sageli need on taandatavad ühisele nimetajale, milleks on tähelepanupuudus.

“Väikeseid marakratte leidub alati. On neid, kes teisi löövad, keda peab sagemini korrale kutsuma ja kellele selgitama, miks mõnda asja teha ei tohi,” räägib Tiitsaar. “Karistamine on tegelikult nagu õli tulle viskamine, sest sageli näitab laps oma käitumisega, millest tal puudus on. Keerulisema käitumisega lapsed on tavaliselt kõige õrnema hingega ja tahavad kõige rohkem lähedust saada – tulevad ja võtavad põlvest kinni ning panevad pea sulle sülle.”

Õppealajuhataja sõnul ei käitu ükski laps pahasti seepärast, et ta tahab halb olla. “Lapsed ei sünni siia ilma kavatsusega olla see “paha laps”, kes kogu aeg riielda saab. Vanemad aga ei oska teinekord näha seost lapse käitumise ja selle tegeliku põhjuse vahel ning mõtlevadki, et ta jonnib lihtsalt jonnimise pärast,” räägib õppealajuhataja. Tema sõnul on lapsel vaja struktuuri, reegleid ja tunnet, et temaga suheldakse nagu võrdsega: “Nii lapsel kui ka vanematel on kokkuvõttes kergem, kui kasvatus toimub teadmises, et kodus kehtestatud reeglitest tuleb igal juhul kinni pidada. Kui laps õpib maast madalast viisakalt suhtlema, teisi austama ning teab, et teda kuulatakse ja hinnatakse, on väiksem tõenäosus, et ta tulevikus tähelepanu saamiseks igasuguseid vigureid hakkab tegema.”

Tiitsaare sõnul on lapse kasvatamise kuldreegel tasakaal. “Leida balanss selle vahel, et laps saaks kogeda vanemate tingimusteta armastust, samas ohverdamata ta õiglustunnet ning austust reeglite ja teiste inimeste vastu, on omamoodi kunst,” nendib ta. “Tuleb silmas pidada, et iga lapse psüühika on erinev ning seda võivad mõjutada ka pisiasjad, mis meile võivad pealtnäha tühised tunduda.”

Print Friendly, PDF & Email