Eesti majanduse mootor

Sten Tamkivi

“Arvan, et väheste inimestega suurde maailma uudsete lahenduste tegemine, mida tehnoloo­gia­­äri võimaldab, sobib väikese Eesti majanduse mootoriks hästi,” ütles infotehnoloogia alal tegutsev ettevõtja, Saaremaa juurtega Sten Tamkivi teisipäeval riigikogu ees kõneldes.

Ehitan ettevõtteid. Oma esimese firma asutasin 18-aastaselt Tartus ega saanud enam pidama. Seni suurim edulugu, millesse mul on olnud au panustada, on Skype. Kuu aega tagasi müüsin oma kolm aastat ehitatud firma Teleport globaalsele ettevõttele MOVE Guides. Nüüd töötab meie Eesti meeskond edasi koos uute kolleegidega San Franciscos, Londonis ja Hongkongis.

Kõik need ärid kombineerivad inimesi ja tehnoloogiat. Minu töö ongi tuua kokku kõige targemad inimesed, et koos luua tarkvara, mida saab müüa inimestele väljaspool Eestit. Mulle hakkab pärast esimest 21 aastat tunduma, et see mudel töötab.

Selliseid suurte kasvuambitsioonidega, tehnoloogiaid rakendavaid firmasid kutsutakse start-up´ideks ehk idufirmadeks. Need on meeskonnad, kes alles otsivad oma ärimudelit.

Kõrgele ebaõnnestumise riskile vaatamata on Eestis alustavaid start-up-tiime täna 400. Meie idufirmad ületasid hiljuti uudiskünnise sellega, et kaasasid möödunud aastal investoritelt üle 100 miljoni euro uut kapitali, tuues enamiku sellest Eestisse.

Kohene kasu

Investorite raha pole ettevõtjale muidugi veel tulu, vaid üks signaal usust nende firmade tulevikku, mille nimel tuleb kõvasti tööd teha. Aga Eesti riigi jaoks on juba sellest n-ö ettemaksust kohene kasu selge: 90% sellest rahast tuli välisinvestoritelt, mis tähendab, et me ei jaga raha siin väikeses riigis ümber, vaid toome seda juurde.

Lõviosa Eestisse jõudvast rahast kulub töökohtade loomisele. Käesoleva aasta algul töötas Eesti idufirmades 2500 inimest. Maksuameti andmeil maksti iga töökoha pealt kuus keskmisel 1100 eurot tööjõumakse. Rõhutan, see on ainult maksude, mitte palganumber. Tehnoloog, kelle ajutööd sellised firmad ekspordivad, ei ole nimelt odav.

Kui Eesti keskmine palk on põhjanaabritega võrreldes veel nääpsuke 1200 eurot, siis tehnoloogiasektoris on see mitu korda kõrgem. Mõni Eesti programmeerija saab juba muiata Londoni kolleegi üle, kes peab vaid 20% paremast palgast maksma suurlinnas mitu korda kõrgemat renti.

Kokku tõid need veel väikese käibega ja enamasti olematu kasumiga idufirmad mullu riigieelarvesse 28 miljonit eurot tööjõumakse, sisuliselt kolmandiku kogu Eestisse investeeritud välismaisest rahast! Number kasvas aastaga 33% ja tänavu võib oodata sama tempot.

Idufirmad on tehnoloogia­äri esimene faas, millest nad kõik loodavad kasvada päris firmadeks, aga kahjuks vaid vähesed jõuavad sinna. Iga eestlane teab ilmselt Skype’i, Transferwise’i ja Playtech’i, aga ei ole kuulnud kümnetest ja sadadest vähem õnnestujatest. Aga miks nende läbimurdjate poole tasub püüelda? Mis on neist üksikutest edukatest nohikutest kasu kogu Eesti majandusele?

Berkeley ülikooli professor Enrico Moretti on seda küsimust uurinud mitmel pool maailmas ja sõnastas oma järelduse: “Kõrgtehnoloogilised töökohad on ühe piirkonna jõukuse põhjuseks ning arstid, juristid, katusepanijad ja joogaõpetajad on tagajärg.”

Moretti on leidnud, et tehnoloogiliste töökohtade ja muu hõive suhe on keskmiselt 1 : 5. See tähendab, et iga kõrgepalgaline Facebook’i või Google’i programmeerija peab kaudselt palgal enam kui kuut inimest: Uberi-juhti, advokaati, juuksurit, maheda piimavahuga kohvi valmistajat; ta sööb restoranis, ei korista ega remondi oma rendikorteris ise midagi.

Väljaspool Tallinna töökohtade loomiseks on üks suur võimalus kaugtöö. Mul on selle kohta üks reaalne, elust pärit lugu, kuidas Skype Eesti oli mingil hetkel Saaremaa suurim maksumaksja töötaja kohta võrreldes kõikide teiste ettevõtetega, kuna üks meie insener eelistas töötada oma kodust Kuressaares. Seda laadi lood on olemas tänu kaugtööle, tänu tehnoloogia arengule kohtades, kus on väga hea internetiühendus ja midagi, mis selles keskkonnas meeldib. Võib-olla on seal esivanemate talu, võib-olla on seal puhtam loodus kui Tallinna kesklinnas – mis iganes see põhjus on –, aga seal saad oma tööd teha.

Piltlikult öeldes, selleks, et meil oleks Eestis kõigil inimestel head tööd, kattes kogu laia valikut kõigi töötajate oskustest ja huvidest, peaks Eesti kahanevast 620 000-st tööturul olevast inimesest umbes 100 000 tegutsema tehnoloogifirmades. Kui lisaks tärkavatele idufirmadele arvestada ka meie küpsemat IT- ja telekomitööstust, siis on meil täna ehk 20% sellest koos.

Huvitava kokkusattumusena on 100 000 ka see töötajate arv, mida Euroopa Komisjon ennustas aastaks 2025 Eestis puudu jäävat, rahvastiku vähenemise, vananemise ja inimeste liikumise tulemusena. Kuna ettevõtjatel kipub klaas ikka pooltäis olema, ütleksin ma, et meil on vedanud, sest meil on võtta täpselt õige suurusega auk, mida saab Moretti valemit kasutades täitma hakata.

Visioon on tehtav

Minu eesmärk ei olnud tulla riigikogu ette, et öelda, milline peaks olema meie riigi majandusse sekkumise taktika, konkreetne maksumäär või seadusepügal, et meie järgmised 100 000 töökohta tehnoloogia poole kallutada. Kasutan hoopis juhust, et võtta äsja jagatud mõtted kokku viie lausega visiooni, millise ettevõtluse poole meil tasub riigina püüelda. Ma arvan, et järgmise kümnendi Eesti majanduse võiduvalem on teadmisi, teenuseid ja tehnoloogiat kõrge marginaaliga eksportivad ettevõtted. Nende asutajad ja töötajad on 75% ulatuses pärit Eestist, hea haridusega nii kohalikest kui ka välisülikoolidest. 25% asutajatest ja töötajatest on aga aktiivse ja avatud poliitikaga Eestisse elama meelitatud mujalt maailmast.

Iga sellise firma loodud töökoht võimendub ümbritsevas sisemajanduses viieks täiendavaks töökohaks. Selline võimendusefekt tõstab sissetulekuid ja elukvaliteeti ning lahendab demograafilise puudujäägi.

See visioon on tehtav. Siin viies lauses on enamike poliitikate märksõnad, mida selleks vaja on ja millest ühtegi ei kuule te esimest korda: teadmiste levik, eksport maailma, hariduse finantseerimine, avatud väärtused, inimeste liikumine, kõrgepalgalised töökohad.

Tehnoloogiapõhise ettevõtluse toetamine ei pea tähendama riigi raha kühveldamist riskantsetesse idufirmadesse või start-up´idele privilegeeritud eristaatuste tekitamist. Mõelge meist kui rajaleidjatest, eesliinil katsetajatest, kelle teelt eemaldatud bürokraatlikud barjäärid ja kelle tegevust turgutav talentide hulga suurendamine tööjõuturul on tegelikult üldised hüved, mille mõju jõuab kiiresti kogu majandusse ja ühiskonda laiemalt.

Idufirmad ei ole selles visioonis mitte eesmärk, vaid esimene samm ahelas, kus parimatest neist saavad aastatega kõrgtehnoloogilised päris firmad, ja mis omakorda tekitavad juurde kõik muud töökohad, mida Eesti inimeste heaoluks vaja. Idufirmad on hüppelaud selle eesmärgi saavutamisel.

Mis oleks, kui te riigikogu saalis lepiks kokku majanduspoliitikate aluseks lihtsa eesmärgi soosida esmajärjekorras uute tehnoloogiaettevõtete loomist? Olen kindel, et sel viisil maailmast koju toodud jõukust jagub kogu Eestile.

Allikas: Memokraat


KOMMENTAAR

Maire Forsel,
Leisi Lapikoja omanik:

Sten Tamkivi rahvusvaheline kogemus ja globaalne vaade maailma majanduses toimuvale aitab selgemalt näha, kuhu Eesti selles suures pildis paigutub. Selge on, et Eesti vajab suurt eesmärki ja see peab olema seotud ekspordi kasvamisega – raha peab liikuma riiki, mitte siit välja. Kuna praeguse valitsuse majanduspoliitika on keskendunud peamiselt raha riigisisesele ringi keerutamisele, mõjus Tamkivi kõne riigikogus nagu värske kevadine tuuleõhk, millest loodetavasti ka valitsuserakondade liikmed värskendatud said.

Tamkivi mõtted ei ole siiski midagi uut, telgitagustes on sellisest võimalusest Eesti majandust turgutada räägitud juba pikka aega, lihtsalt tegudeni pole jõutud, kuna valitsus vahetus.

Kui Orissaares haldusreformi debatil sarnast juttu rääkisin – et kui toome saarele kõrgtehnoloogilisi töökohti, siis toetame sellega kohalikku ettevõtlust, kuna iga sellise töökoha ümber tekib mitu muud toetavat töökohta (juuksurid, koristajad, toitlustajad jne) –, sain aplausi osaliseks. Isegi tavalised inimesed siin saarel saavad aru, et see on Eesti edu võti ning kui me sellest kinni ei haara, kaotab riik suurepärase ja ehk isegi ainukese võimaluse olla tänapäeva maailmas edukas. Meil ju pole muud kui meie tarkus. Ja nende väljast sissetoodud spetsialistide tarkus, keda tehnoloogiafirmad vajavad.

Mulle meeldis ka see, et Tamkivi rääkis neist põhjustest, miks mõni välismaa tipptegija peaks tahtma tulla just siia – puhas loodus, puhas õhk. Me võime siin Eestis oma aastaringset suusailma küll kiruda, aga tegelikult on meie kliimas elamine pigem luksus, nii et me ei pea kartma, et siia tulla ei taheta. Sallimatuse probleem ei kaogi, kui meie inimestele välismaalasi nii vähe näidatakse. Nii et need ca 25% töötajaid, keda meie tehnoloogiafirmad vajavad, võiksid olla siia väga oodatud. Nad ei tule meilt midagi ära võtma, nad tulevad siia tööle ja makse maksma ning tänu sellele aitavad heaolu tõusule kaasa.

Mis maksudesse puutub, siis olen alati öelnud, et maksude tõstmine ei tähenda vaikimisi, et maksuraha hulk suureneb. Kui kehtestaksime sotsiaalmaksu lae, mis on ettevõtjatele vastuvõetav, siis võib laekumine hoopis suureneda, kuna kõrgepalgalisi töökohti tekib rohkem. Loodan, et valitsus võtab seda teemat tõsiselt ja teeb meie maksusüsteemi vastavad muudatused. Me ei tohiks seda võimalust maha magada.

Print Friendly, PDF & Email